Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Eesti aednikud on hästi koolitatud
Toidulauda silmas pidades kasvatab aednik istikuid ja toodab marju, puuvilju, köögivilju, kartulit. Kodu ja koduümbruse kaunistamiseks nõutakse üha enam erinevaid lilleliike, ilupuid ja -põõsaid, mis pärinevad suures osas kodumaistest puukoolidest. Uusasumite koduümbruse kavandamisel-rajamisel on abiks aiandusarhitektid ning maastikuehitajad.
Seoses uute pereelamute massilise ehitusega kogu Eestis on järsult suurenenud vajadus haljastuse ja maastikuehituse järele ning sealt edasi ka valminud haljastust hooldavate oskustööliste järele.
Üldtuntud tõde "töö õpetab tegijat" peab küll paika lihttöö ja käteosavuse puhul, aga tõsiaednikul on vaja nii teoreetilisi algteadmisi kui ka erialaseid maailmapraktika kogemusi.
Hooldust nõuab nii sise-, kui ka välishaljastus. Seemned, vajalikud tööriistad ja abivahendid, väetised ja taimekaitsevahendid on saadaval aianduskauplustes ning nende parima kasutusviisi kohta saate sealseilt müüjailt asjalikku nõuannet. Aiandusfirmad tutvustavad oma tegevust ja pakutavaid teenuseid messidel, kohapealsetel müügi reklaampäevadel ja kodulehekülgedel ning arvukate aiandusväljaannete reklaamides.
Eelnevast tulenevalt on aiandusfirmad küllalt kitsalt spetsialiseerunud ja vajavad pidevat töökäte juurdekasvu noorte näol.
Peamiseks tulevaste aednike koolituskeskuseks on Räpina aianduskool, kuid ka Luua metsanduskoolis ja Suuremõisa tehnikumis saavad aianduse põhitõed õppuritele omaseks.
Aianduse erialadel toimub õppetöö kutsestandardi nõudeid arvestades ja nii koolide lõpetajad kui ka tegevaednikud võivad taotleda erialaseid kutsetunnistusi, käivad ettevalmistused haljastaja ja maastikuehitaja kutsetunnistuste väljaandmiseks.
Nõukogude ajal oli Eesti aiandus küllalt edasipüüdlik, kuid seda ainult ida suunaga võrreldes. Üksikud Skandinaavia ja Ida-Euroopa kontaktid ahvatlesid maailma avardama ja nii moodustati juba 1989. aastal riigist sõltumatu Eesti Aiandusühistu (1993. aastast MTÜ Eesti Aiandusliit).
Loomisest kuni tänaseni on liidu eesmärgiks tegevaednike erialase silmaringi ja väliskontaktide laiendamine, samuti aianduskoolituse, -hariduse ja -teaduse edendamine. Avardunud rahvusvahelise kaubanduse reeglite omaksvõtt sundis välja töötama 46 aiasaaduse kvaliteedinormid alates 1995. aastast.
Euroopa tööjõuturul on eri riikide erialade õpetustase liialt erinev ja noorte aednike kutseoskusi tuleks omavahel võrrelda. Euroopa vanimad riigid on aluse pannud Euroopa nooraednike kutsevõistlustele, mis toimuvad üle aasta iga kord eri riigis kuni 25 aastaste õpilaste vahel. Esimesed Euroopa nooraednike kutsevõistlused toimusid 2002. aasta oktoobris Saksamaal Münsteri lähedal. Kümne võistlusülesande lahendamisel osales 18 võistkonda 11 riigist.
Eestile kuulus tubli kuues koht (riikide arvestuses isegi viies). On loota, et 2010. aastal toimuvad need võistlused Räpinas. Rahvusvahelistel võistlustel osalejate selgitamiseks korraldab Eesti Aiandusliit alates 2002. aastast iga aasta juuni algul Jäneda lillepäevade raames Eesti nooraednike kutsevõistlusi.
Tänavu toimuvad võistlused 2. juunil. Kel aed korrastamist vajab, leiab sealt kindlasti omale hea tegija.
Aednikke valides tuleb neid hinnata eelkõige tehtud töö alusel ja kuulata kas või tuttavate soovitusi. Tuleks vaadata, mida see aednik on juba teinud.
Tuleb ka selgeks teha, mida just vaja on. Häid aednikke, kes valdavad nii botaanika kui ka planeerimise poolt on Eestis vaid kümmekond, kuid alati ei ole nii tipptegijaid vaja. Teadlane ei suuda nõu anda, kuidas teha kena koduaed kujunduse mõttes, projekteerija ei pruugi osata nõu anda röövikute osas.
Mõistlik on vaadata ringi ning leida oma lemmikaed, siis alles hakata uurima, kes selle rajanud on.
Hea aednik ei ole pitskäsi, ta planeerib, nõustab ja vajadusel viib ka plaanid aias ellu. Hinnad sõltuvad kvalifikatsioonist, kuid ei ole ülemäära kõrged. Ilmselt juuksuridki teenivad tänapäeval rohkem.
Autor: Valdur Miller