Nimi ei riku meest, aga lille?

Mingil veidral põhjusel on otsustatud tõlkida eesti keelde taimede nimed mitte kauniteks sõnadeks, vaid võigasteks liitlohedeks, mis kuidagi ei anna edasi taimede kaunist natuuri.

Nii soome kui ka eesti rahvakeeles on näiteks olemas orhidee nimega lumekuninganna. Maarjamaa keeleinimesed nõuavad talle paraku ametlikuks nimeks harjakas-torukäpp. Sellist lille tuttavale naisterahvale kindlasti ei ostaks, lilles peaks ikka kõik ilus olema. Orhideesid on veel näiteks voldiline keelkäpp, neerukäpp, tigukäpp, vööthuul-sõrmkäpp ja püramiid-koerakäpp.

Kindlasti hakkab keegi rääkima siinkohal süsteemist, et kui on käpalised, siis arusaamiseks peaks iga nime lõpus ikka "käpp" olema. Ma ei nõustu.

Esiteks on kõigil taimedega tegelevatel inimestel juba ammu standardiks kujunenud, et kohtades, kus eristamine on oluline, kasutatakse ladinakeelseid nimetusi.

Teiseks ei ole eesti keeles sellist nimeseletustava nagu Rootsis, kus Svensson tähendab ju tegelikult Sveni poega. Kui nii edasi minna, siis võiks ju nõuda iga lille nime lõppu sõna lill, orhideedel siis vastavalt käpplill. Nagu viirpapagoilind.

Mõni üksik nimi on ka ilus, need on näiteks kuuraamat, öövilge, haldjaking, kaunis kuldking, veenuseking ja veel mõned.

Väga ei lohuta ka see, et mõni käppnimi on naljakas, näiteks presidendikäpp. Huumorit sisaldavad veel ka ehk briljantkäpp, kuradi-sõrmkäpp, mehine isakäpp, süütu neitsikäpp ja õrn mudikäpp.

Kuidas kogu seda jubedat keeletraditsiooni muuta?

Perepuuks nimetatakse viljapuud, kus ühele tüvele on kokku poogitud terve perekond erinevaid sorte. Perepuid tehakse ka põõsastest.

Saare ja Tõrvaaugu aiandustalu pidaja Aivar Saar kasvatab perepuid peamiselt õunast ja pirnist.

"Poogime ühele tüvele kolm-neli erinevat sorti, mis valmivad eri aegadel. Nii kannab puu vilja suvest hilissügiseni. Inimesed on seda teinud ajast aega, kuid popimaks on perepuud muutunud just viimasel ajal. Meie oleme neid kasvatanud viimased viis aastat," pajatab Saar. "Pookimine ei võta eriti aega, kuid siis valmis puu jälgimine, kuidas ta kokku kasvab, see võtab. Kui kevadel esimesel võimalusel üks perepuu kokku pookida, siis ehk alles suve teises pooles saame ta kliendile maha müüa."

Puude müük on Eestis üldse praegu hoogne. "Me teeksime ka ploomi ja mureli perepuid, aga meil ei ole materjali hetkel, kõik ostetakse juba ka tavapuudena käest ära. Põõsaid ei ole me samuti teinud," seletab Saar.

Juhani puukooli projektijuhi Tiit Juhani sõnul on Skandinaavias pookimata puid imevähe. "90% puudest on mingi teise tüve peal. Nii ka meie puukooli puud. Head sordid, näiteks martsipaniõun või magus kirss kasvaks muidu kuni kuue meetri kõrguseks ja see oleks siis vaid lindude rõõm," tähendab Juhani. "Seepärast paneme head sordid mõne kääbussordi tüvele - see kui kõrgeks puu kasvab sõltub pookealusest, nii jäävad puud kahe-kolme meetri kõrguseks. Samuti poogime ühele tüvele palju erinevaid sorte. Mõned pirniliigid näiteks nõuavadki kasvamiseks enda kõrvale teist puud, et tolmelda, aga tänapäeva väikestes aedades on kaks pirnipuud ilmselgelt liiga palju. Meil nüüd tegelevadki nad oma seksuaaleluga sama puu otsas ilusti tolmeldes."

"Tänapäeva aedade väiksus ongi üks peamisi perepuude müügiedu põhjuseid, et aeda piisaks ühest puust. Poogime taliõuna võrasse juurde kolm varasemat sorti. Perepuud on huvitavad - ühe sordiga puu on igav, aga mitmevärviliselt õitsev õunapuu annab kõneainet," seletab Juhani.

"Teeme perepõõsaid, mis poogime just pika tüve külge, nii muutuvad nad justkui marjapuudeks. Umbes inimesekõrguse puu otsast korjamiseks ei pea kummarduma ning samal puul olevad erineva maitse ja värviga karusmarjad muudavad ta ilusaks. Inimesed istutavad neid mitte ainult aeda vaid ka näiteks maja ette," sedastab Juhani trende.