Põgenemine aknalaualt

Külli Kalam 04. mai 2007, 00:00

Kindlasti on meie pikal talveperioodil ja kena kevade tuleku ootuses soetatud koju rõõmsaid värvilaike õitsvate potilillede näol. Mõne nädala möödudes, kui õied on närbunud ja rohelised lehed nukralt longu vajunud, tekib küsimus, kas visata lill prügikasti või on lootust see veel elule aidata. Julgen soovitada, et pisut kannatust ja hoolitsust ning soojade ilmade saabudes võib kauneid taimi juba peenral imetleda.

Kevadiste öökülmade möödumiseni tasub kõiki meie kauplustest kätte saadavaid sibullilli siiski aknalaual säilitada: harilik võrkiiris, harilik kobarhüatsint, nartsisside väikeseõielised hübriidid kollane "T?te-?-T?te", valge täidisõieline "Bridal Crown", tulbid, hüatsindid. Julgelt tasub ümberistutamist katsetada ka priimulate, rooside, asaleade ja erinevate kellukesesortidega.

Kui sibullilled on toas õitsemise lõpetanud, ei tasu nende lehti kohe maha lõigata, vaid tuleb lasta neil endal närbuda. Roheliste lehtede abil toidab taim oma sibulaid ja valmistub ette algavaks puhkeperioodiks. Vaid närbunud ja kuivanud lehed tuleb eemaldada.

Kui öökülmad on möödas ja maad kannatab kaevata, võib sibulad aeda panna. Esialgu tasub minipotist välja võetud sibulad istutada nn eelpeenrale, kus need suve jooksul rahus puhata saavad ja augustis või septembri alguses istutada oma kindlale kasvukohale.

Sibulad tuleks istutada väikeste gruppidena teiste lillede vahele, et nad järgmisel suvehakul pärast õitsemist oma närbunud lehekogumikega kogu aiailu tähelepanu endale ei tõmbaks.

Enamik sibullilli õitseb rikkalikumalt huumusrikkal mullal, vähenõudlikum on kobarhüatsint. Samuti kannatab kobarhüatsint pisut varjulisemat kasvukohta, vastupidiselt päikest armastavale nartsissile, krookusele ja iirisele. Krookused on hea istutada muru vahele puude ja põõsaste ette, sest hiirtele, kes krookuseid väga heameelega söövad, on need seal raskemini leitavad.

Sibullilled võivad samal kasvukohal elada viis aastat. Kui õitsemine jääb väheseks, tuleb augustis sibulad üles võtta, mulda kobestada, väetada ja sibulad tagasi istutada.

Et asalea kenasti suveni vastu peaks, on väga oluline taime niiskusrežiim. Kastmist vajab ta väga hoolikalt, muld ei tohi läbi kuivada ja vesi ei tohi mitmeks päevaks potialusele jääda. Tähtis on kastmisvett hapustada sidrunhappega või spetsiaalväetisega, sest asalea on väga tundlik lubja ja kloori suhtes meie kraanivees.

Ilmade soojenedes võib asalea õue viia ja peenrale istutada. Soovitavalt maja seinast eemale ja kõrvetava päikese eest varju, näiteks rododendronite juurde turbaaeda. Külmade tulekuni võib taim sinna jäädagi, siis aga jälle madalasse auguga potti ja verandale või muusse jahedasse aknaga ruumi uut suve ootama.

Meie poelettidel on kelluke esindatud päris laia valikuga, millest lihtõielisi võib julgelt aeda istutada, kuid täidisõielised sobivad pigem tubasteks ehtijateks. Pärast õitsemist tuleb taime pisut tagasi lõigata ja muld niiskena hoida. Soojade ilmade tulekul saab leplikule kaunitarile valida tavalise aiamullaga päikeselise või hoopis põhjapoolse kallakuga kasvukoha. Kelluke on meil talvekindel ja sügisel transporti tuppa ei vaja.

Pärast õitsemist tuleks kuivanud õied, lehed ja nõrgad närbunud võrsed ära lõigata - see on kahjurite kasvupind. Ei tasu karta liigset lõikamist, sest kui roosi päris juure pealt maha ei lõika, hakkab ta uusi võrseid ajama igal juhul. Päikeselise kevade korral peaks roosil aeda istutamise ajaks olema juba uued võrsed ja lehepungad peal. Öökülmade möödumisel võib roosile otsida aias valgusküllase ja huumusrikka mullaga koha. Kuu aja pärast, kui taim on juurdunud, tuleb hakata andma spetsiaalset roosiväetist. Kui neid sügisel korralikult kasta, saavad talvel õues hakkama isegi miniroosid.

Pärast õitsemist tuleb tal eemaldada kuivanud lehed ja tõsta jahedamasse aknaga ruumi kuni soojade ilmade saabumiseni. Priimula armastab poolvarjulist kasvukohta ja lepib tavalise aiamullaga, kui ta saab piisavalt niiskust. Meie kaupluste priimulad ei ole aias küll väga pikaealised, aga oma paariaastase kasvamise jooksul rõõmustavad meid oma värviküllaste õitega kevadest sügiseni. Kui pärast talve lehealgeid märgata, kaunistavad need õiterohked taimed peenart aastakese veel.

Kel kannatust rohkem võib proovida ka gerbera kasvatamist. Kodustes tingimustes vajab gerbera võimalikult valget ning jahedat kasvukohta, regulaarset kastmist ning väetamist, on tundlik liigniiskusele, mille põhjusel võib tekkida juurekaelamädanik. Samuti on gerbera vaenlasteks sageli lehetäid, kedriklestad ja kasvuhoonekarilased. Suutnud vaatamata kiuslikele parasiitidele taime soojade ilmade saabumiseni elujõulisena säilitada, võib ta istutada aeda päikesepaistelisele kasvukohale. Öökülmade saabudes tuleb gerbera viia tagasi tuppa valgusküllasele kohale.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:31
Otsi:

Ava täpsem otsing