Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Skulptuurid ilmestavad aeda
Suurem jagu müügivõrgus pakutavaid kujusid on loodud Antiik-Kreeka motiividel. Põhjuseks on ilmselt see, et neid toodetakse peamiselt Vahemere piirkonnas ning teiseks seetõttu, et kitš müüb. Loomulikult on need kujud ilusad, seda on leidnud nii nende loojad kui ka loojate matkijad läbi sajandite. Hellenistliku kunsti motiividel kujud on rauge olemisega ning kindlasti ihualasti.
Oluline on kujukeste armsus, et grillipeole tulevatel daamidel oleks rõõmus õhata, et oh kui nunnu. Sellesse kategooriasse sobivad hästi loomakesed ja lapsed.
Kui kaunis kipsist situatsioon musitavate lastega leiab aset päikselisel päeval murul värviliste lillepeenarde vahel, tekib omalgi kohe iha seal kõrval võrkkiike ronida ning lihtsalt sinist taevast vaadata. Siiski ei tahaks neid lapsukesi ette kujutada porises oktoobris mustade peenarde kõrval, pea ja õlad linnuroojast lookas. Võib-olla peaks kujud talveks garaaži tõstma?
Kes aeda lõbusust otsib, sellel ei ole eriti midagi valida, kuid üht-teist siiski leiab. Mõnus rastavanamees sobib aias kaminanurgas serveerima nii õunu kui ka väikest meelespeapotti.
Ilmselt kõige kuulsamad aiaskulptuurid Euroopas, aiapäkapikud, ei ole Eesti aedades nii levinud kui mujal. Aiapäkapikk kujutab majahaldjat, kellel on suur võlujõud ning kes märkamatult inimeste asjade üle vaatab ning korda hoiab. Aiapäkapikud on kuulsaks saanud ka erinevate filmide kaudu, kus nendega ikka nalja on saanud. Esimesena meenub mulle prantslaste lugu "Amélie", kus päkapikk maailmas reisides koju reisifotosid ja kirju saatis.
Fotod: Veiko Tõkman, Erki Meister, Helen Rammo