Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Rene Valner ja Mikk Suursild - lihtsa elu tegelased

Susan Lahesalu 07. mai 2007, 00:00

Neid on hüütud ka põhumeesteks. Ise peavad nad ennast lihtsate majade tegijateks. Saigi Peipsi ääres Nina külas uurimas käidud, kes nad on ja kuidas neil läheb.

Rene Valner on pärit Põlvamaalt Jaanimõisast ning õppinud Mooste mõisakoolis, hiljem Tallinna Polütehnikumis arvutiparandajaks, mõnda aega Tartu Ülikoolis geoloogiat ning seejärel Kunstiakadeemias arhitektuuri ja linnaplaneerimist.

Kuni tehnikakooli lõpuni ei teadnud ta, et on olemas selline amet nagu arhitekt. Kuid pärast geoloogiaõpingute poolelijätmist tundus arhitektuur ainukese alana, kus on koos looming ja reaalsus. "Ühtlasi tundus see ainukese loomingulise erialana, kuhu sisse oleks saanud. Klaasikunstnikuks poleks ma tahtnud hakata," meenutab Rene.

Mikk Suursild on aga õppinud Tallinna Spordikoolis. Edasi läks ta Tartu Ülikooli geograafiat tudeerima. "See eriala tundus selline seikluslik, kus saab ekspeditsioonidel käia ja rännata," põhjendab ta.

Omavahel said Rene ja Mikk tuttavaks tudengipõlves, ühel Kesk-Aasia matkal, kui ülejäänud matkaseltskond kodu poole lahkus ja mehed kahekesi peaaegu rahatult Buhhaarast Eestisse hakkasid hääletama.

Mõte hakata tegema lihtsaid maju tuli rändurihingega Mikult, kes oli pärast ülikooli lõppu kaks aastat Ameerikas rändamas ja teenis leiba ökoehitusfirmades.

Mikk ütleb, et nad pole CO2 radikaalid, ning möönab, et tegelikult ei tea ta isegi päris täpselt, mida kogu see ökoehitus tegelikult tähendab.

"Kõik räägivad sellest ja kui kuulama hakkad, siis on arusaamu ikka seinast seina. Meie kasutame ehituses looduslikke materjale ning maja peab olema lihtne. Koht, kus oleks mõnus elada ning mis ei tooks kaasa muresid.

Näiteks need kolm maja siin Nina külas maksid 500 000 krooni ja ehitus kestis neli kuud. Kindlasti pole põhust ehitamine eesmärk omaette, pigem on mõte teha lihtsaid maju. Olgugi et krohvitud põhu või roopakk on superheade omadustega ehitusmaterjal, on see siiski lihtsalt vahend," arutleb Mikk.

Rene täiendab: "Ei ole mõtet ehitada kalleid, keerulisi ja ebatervislikke maju, orjata panka, selleks et elada kileümbrikus, mida peab pidevalt ventileerima, et õhku jätkuks."

"Maja peab olema stressivaba. On väga suur hulk vingeid ja erilisi maju, mida praegu hoolega ehitatakse, kuid mida vaadates ei pea olema geenius, et aru saada: siin läheb ümbertegemiseks," diskuteerib Mikk juurde.

Kasutasin head juhust küsida rohelise mõtteviisiga meestelt, mida tähendab nende arust trendikas sõna "öko".

"Öko on ökonoomne ja ökoloogiline. Nii ehituskulude, igakuiste elektri- ja soojamaksete kui ka näiteks tervise seisukohast," arvab Rene. "Kuna inimesed veedavad pea poole oma eluajast kodus, on ju rumal ehitada endale maja mingist seletamatust ehituskeemiast, nii et neljakümneselt aitab ainult kiiritusravi. Kindlasti on oluline majade energiatarbe aspekt: tasub läbimõeldult investeerida mõnda esmapilgul kallisse tehnilisse lahendusse, kui see toob endaga kaasa olulise energiasäästu hoone kasutamisel."

"... ja et säästmisel oleks mõtet, peab säästma suur hulk elanikke, mitte et 5% elanikest saab endale säästlikku eluviisi lubada," lisab Mikk. "Ja üks oluline võimalus säästmiseks on kulutused elukeskkonnale. Meie eesmärk ongi teadvustada inimestele, et lihtsalt ja odavalt on võimalik saada tihti parem tulemus, kui see tavaehituses võimalik on. Need majad (põhumaja ehk lihtne maja Peipsi ääres - toim.) ei ole võib-olla nii energiasäästlikud, kui võiks, aga see-eest lihtsad ja odavad ehitada.

Minu definitsioon ökole: tervislik - kombineerides loodus- ja keskkonnasäästlikke tervislikke materjale - ning hinnaklassilt odav."

"Me ei julge seda välja öelda, kuid mulle tundub, et järjest olulisemaks muutub see, kas sul on päikest, tuult ja magedat vett," mõtiskleb Mikk.

Rene lisab, et teistmoodi ei tohikski mõelda kui roheliselt. Rene ise elab Soomaal. Läks maale elama siis, kui kõik läksid ja see väga popp teema oli. "Tegelikult on maal paras pommiauk, aga mulle tundub, et linnas on veel hullem. Maal on vähemalt ruumi ja saad valida, kas ja kellega suhelda," räägib Rene.

Kui küsida meestelt, kas nende pika koostöö jooksul on tulnud ette ka vaidlemisi või ollakse kõiges ühel meelel, tuleb Mikult vastuseks mõnus muie: "Vahel vaidleme ka. Aga üldiselt ei vaidle, ei viitsi. Me teeme lihtsaid maju, ei pea vaidlema. Mina usaldan arhitekti, Rene ehitajat. Ja ühes asjas oleme raudselt ühel nõul: mida lihtsam, seda parem!

Niipalju ütlen küll, et teinekord on targem mõni töö meistrimeestele usaldada. Näiteks ei ole mõtet ise katuseakent tegema hakata, kuigi sul on haamer ja höövel olemas."

Meeste elufilosoofia kattub nende tööfilosoofiaga: mida lihtsam, seda parem. Neile meeldib Kreeka saarte vahel süstadega matkata. Saarte sadamates istuvad barettidega onud, joovad hommikukohvi ning neist kiirgab muretust ja rahulolu, elu on lihtne ja on selline olnud niikaua, kui mäletatakse.

Säärase muretu ja lihtsa elu poole püüdlevad ka nemad.

Õppisin Renega EKAs samal kursusel arhitektuuri. Esimest korda nägin ma teda juba paar aastat enne sisseastumiseksameid ettevalmistuskursustel. Sellest ajast mäletan, et härra saabus joonistusklassi ikka nii veerandtunnise hilinemisega ja kaasas oli tal alati säänse metsavendadeaegse tegumoega hiigelsuur presendist seljakott ja joonistamiseks kasutas ta näpujämedust täitepliiatsit.

Talle meeldis õppejõududega vaielda, vahel läks asi isegi nii kaugele, et noor arhitektihakatis marssis auditooriumist pea püsti välja ja lajatas ukse enda järel korraliku põmakaga kinni.

Rene silmapaistev loomuomadus on ka teatav isepäisus, mis esmapilgul võib ka ükskõiksusena tunduda. Kord eeldas ta, et kaks Jaapanist saabunud arhitekti on piisavalt iseseisvad, et otse lennujaamast Soomaale kihutada ja Rene maamajas kolm päeva iseseisvalt hakkama saada. Toiduks jättis Rene neile paar Eestimaist räimekonservi ja värsket kartulit peenramaale.

Võite ise arvata, mis nägu Kenta ja Kozi olid, kui ma neid paari päeva möödudes vaatama läksin. Igatahes olid selge tähistaevas ja kaevust võetav joogivesi samuraidel ikka hinge sees hoidnud. Räimekonservi avamise õpetasin ma neile siis kah selgeks. Kui Rene kuskil teisel pool maakera maha panna ja kolmeks päevaks omapäi jätta, siis selge on see, et probleeme ei teki. Seljakott, mis tal alati keha külge kinnitatud on, sisaldab kõike eluks ja oluks vajalikku.

Mulle meeldib kõik uus ja öko. Vabalt võiks üles ehitada mõned terviklikud ökokülad, mõni üksik põhuplönn ei taga veel ökokeskkonda.

Kõik sõltub ka sellest, mis muud süsteemid põhumajas töötavad: vee-, kütte-,

kanalisatsioonisüsteem. Kui need on tavapärased, ei oma ka ökopõhk suuremat tähendust.

Ja veel - peale ökopõhumajade peaks olema ka läbimõeldud elustiil: kui maja paikneb oma 50 kilomeetrit linnast ning iga päev sõidetakse kahe džiibiga tööle ja tagasi, siis olgu pigem tavaelamu, aga kohas, kus inimese elustiil on säästlikum.

Saime Mikuga tuttavaks ülikooli geograafiaõpingute esimesel päeval 15 aastat tagasi ja sealt alates oleme koos ühika kirevat elu elades, reisides ja mitmesuguse ettevõtlusega tegeledes puuda soola küll ära söönud.

Mikul on nähtuste ja asjade kohta oma arvamus, mida ta ei püüa teiste arvamusega tingimata kokku viia. Tema ideed ja plaanid on esmapilgul sageli tavapärasest justkui liiga erinevad ning imelikud, kuid sihikindla inimesena viib Mikk oma ettevõtmised enamasti ellu ning tihti on nii, et tagantjärele kiitjaid ja tarku on rohkem kui alguses toetajaid.

Fotod: Maris Ojasuu

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:31
Otsi:

Ava täpsem otsing