Arengu nimel tuli firmast loobuda

Henrik Aavik 09. mai 2007, 00:00

Kuidas ettevõtlusesse sattusite?

See oli tagantjärele mõeldes suhteliselt hullumeelne idee. Aasta oli 2001 ja töötasin ühes reisibüroos, kus üritati otsereise korraldada, kuid ilmnesid omanikevahelised probleemid.

Ühel päeval tulid kolm hispaanlast, minu tulevased partnerid, võtsid mul kraest kinni ja teatasid, et nüüd teeme ise. Ja nii oligi.

Vanast firmast ma kedagi kaasa ei võtnud ja hakkasin uut ise üles ehitama. Kui tagantjärele meenutada, ega ma vist eriti saanud aru ka, mis ma teen.

Olin ikka õudselt roheline. Kõik turisminduse vanad kalad vaatasid mind ülevalt alla ja mõtlesid, kust nüüd see välja ilmus. See pani ennastki mitmeid kordi kõhklema, aga tulemus on nüüd siin kõigile näha.

Kas pidite ka oma projekti ise tookord finantseerima?

Firmat asutades panin kõik raha sinna sisse, aga need ei olnud suured summad ning pole täna isegi märkimist väärt.

Kuidas töötajaid leidsite, palju teid oli?

Alustasime tööd firmas neljakesi, mina ning kolm mu sõbrannat. Omanik olin eestlastest siiski mina üksi.

Täna on firmas koos esindajatega välismaal 15 töötajat, alustanutest olen alles vaid mina. Tšarterlende teeme nüüd lisaks Kanaari saartele veel enam kui kümnesse paika üle maailma. Liinipileteid teistele lendudele müüme muidugi igale poole.

Mis Teid motiveeris? Reisimine? Juhiks olemine?

Firmat asutades ma raha või ise reisimise peale üldse ei mõelnud.

Motiveeris see, et oli jube huvitav, tõeline väljakutse, selline enese proovilepanek hullumeelse ideega. Samas teisalt tundus kõik väga loogiline.

Alustades olin ma firma juht vaid vormiliselt, tegelikkuses mul mingit direktoritunnet ei olnud. Kõik tegid kõike. Juhi tunne saabus ehk alles mitmeid aastaid hiljem.

Mis oli teie ettevõtmise edu võti?

Riskijulgus. Siis oli firma asutamiseks väga õige hetk, nii et juba meie esimene hooaeg oli ootamatult edukas. See oli aeg, kui inimesed olid juba valmis otselendudeks, kuid turul pakkujaid polnud. Peale meie tegi otselende vaid üks, tänaseks hingusele läinud reisikorraldaja. Tänaseks oleme turul teisel kohal, pakkujaid on palju, aga kuna meil ei ole nii väga massiturismi sihtkohad, siis päris esimesed olema ei peagi, olulisem on pigem kvaliteet ning usaldus.

Kuidas tuli otsus firma müüa?

Mõte müüa oli juba paar aastat - targad raamatud räägivad, et 4-5 aastaga peaks firma sinna jõudma, sest oleks vaja mingit uut arengut ja hingamist. Samas me otseselt midagi ette ei võtnud. Olime küll veidi arutanud, kuid leidsime, et hea firma on ju alati müügis, kui õiglast hinda makstakse.

Mingil hetkel arutasime asja ühe meile soovitatud Rootsi investeerimisnõustamisfirmaga, kes oli teinud üsna häid tehinguid. Siis hakkasidki ühel hetkel tulema pakkumised. Alguses me väga suurt huvi üles ei näidanud, aga siis tekkis järsku põnevus, et "ohhoo, olengi loonud midagi, millel on väärtus."

Sõelumise tulemusena oligi meil lõpuks kolm kosilast ning usun, et valisime neist parima. Hinnakauplemisega meie ei tegelenud, see oli nõustajate töö. Müüsime ära peaaegu terve firma, ainult minule kui tegevjuhile jäi pisike sümboolne osalus lisamotivatsiooniks.

Kas kahju ei olnud omatehtut maha müüa?

Kahju oli küll müüa, aga ma isegi ei tea, miks. Samal ajal teadsin, et see on täpselt see, mida mu firma vajab - väga head partnerit ja omanikku, kellel on siht silme ees, strateegilised plaanid laieneda ja tohutu oskusteave, kuidas seda professionaalselt teha.

Mõtlesime: peaasi, et poleks selline partner, kes ostab, siis ei tee midagi ja müüb veidi aja pärast edasi.

Õnneks jooksis meil kõik kokku: nii aeg kui ka ostja olid õiged. Aurinkomatkatel on palju rohkem võimalusi elada üle halvad ajad, kui need peaks kunagi Eestis tulema, ja nende toel areneb firma praegusel laineharjal veelgi kiiremini.

Mida kartsite uute omanike puhul kõige enam?

Ma olin firmat juhtinud kuus aastat põhimõtteliselt üksinda ning mul olid täiesti vabad käed olnud.

Saime omanikega vahel kokku, aga meil oli väga suur vastastikune usaldus. Nemad teadsid, et olen maksimalist ja väga nõudlik nii enda kui ka teiste suhtes. Mu suurim hirm oligi, et äkki hakatakse nüüd tohutult ettekirjutusi tegema, tuleb lõputu aruandlus.

Aga nüüd olen firmat mõnda aega juba uute omanike all juhtinud ning tundub täitsa normaalne ja samamoodi kui enne. Tunnen, et mind usaldatakse. Teine hirm oli seotud inimestega. Rahulolev meeskond on mulle oluline ja muretsesin nende suhtumise pärast. Ka see hirm oli asjata, sest nende suhtumine on positiivne.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:31
Otsi:

Ava täpsem otsing