Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Jõgede pööramine Eesti moodi

Mihhail Stalnuhhin 09. mai 2007, 00:00

Kaheksakümnendail aastail tekkis NLi intelligentsi algatusel äge diskussioon jõgede pööramise teemal. Tegemist oli kavatsusega suured Siberi jõed Kesk-Aasiasse voolama pöörata. Kogu maailma õnneks see ei õnnestunud, looduskatastroof jäi ära. Lausa ime oli see, et NLi tollase kommunistliku partei range diktatuuri tingimustes osutus see võimalikuks. Need, kes komparteid eirates ja julgeoleku struktuuride survele vaatamata suutsid lolluse peatada, olid kirjanikud, kunstnikud, ajakirjanikud, lavastajad - loominguline intelligents, inimesed, kelle ajupotentsiaal on märkimisväärselt keskmisest kõrgem. Miks ei juhtunud seda vabas ja demokraatlikus Eestis?

Tihti kasutatakse väljendit "poliitiline eliit". Praktikas tähendab see eliiti ühiskonnapositsiooni või mõju või finantsvõimaluste tunnuse järgi. Pääs sellesse eliiti on seotud vajadusega olla massi tasemel, produtseerida ning võimendada ideid nn keskmise inimese arusaamadest lähtuvalt. Kuid nõnda eliidiks saanud grupp ei saa reeglina oma igapäevases tegutsemises vajalikest kogemustest ja harjumustest kõrgem olla. Säärane eliit on halli värvi ning saab ennustada vaid liitmise-lahutamise või korrutamise-jagamise tasemel, mõni trigonomeetriline funktsioon on talle arusaamatu ja ka hirmutav.

Ma võin ette kujutada talumeest, kes ilusal detsembripäeval istub oma hoovis ja selgitab seal uitavale põrssale, et vaata, kui hea - jõulud on tulemas, varsti saab värsket sülti ja verivorsti… Kuid kui ma kuulen ministri juttu, kelle arvates Tallinna sündmused andsid värsket tuult integratsioonile tiibadesse, siis tahaks küsida, kas olen ma ainus, kes säärast mõtteviisi haiglaseks peab.

Mõned retoorilised küsimused: kui inimene on veredoonor, kas annab see talle õiguse teisel suvalisel inimesel verd lasta? Siit edasi: kas igal ajaloolasel on õigus poliitiliste meetmetega oma vaatenurka minevikus olnud sündmustele teha ideoloogiliseks kaubaks? Ehk: kas tõesti nõustume sellega, et halli eliidi esindajad hakkavad määrama, milline ajaloo või näiteks diferentsiaalgeomeetria tõlgendus on õige? Kuhu me niimoodi jõuame?

Püüan vältida diskuteerimist pronkssõduri Tõnismäelt eemaldamise vajalikkusest. Mis juhtus, see juhtus. Tagasi 25. aprilli me enam minna ei saa. Sündmustest Tallinnas ja Moskvas pole ka mõtet rääkida, kuna praegu toimib inertsiseadus ning pendli liikumist kindla aja jooksul keegi peatada ei suuda. Pigem on ühiskonnal vaja mõelda, kuhu on jäänud need mõtlevad inimesed, kes õigel ajal suudaksid rumaluse vastu sõna sekka öelda.

Juba pikemat aega pole mul mingeid illusioone võimude suhtes. Elu on selline, et varem või hiljem jõuab igaüks, kes poliitilist karjääri teeb, oma ebakompetentsuse tasemele - ametisse, kus tema tegevus muutub heal juhul kahjulikuks (nt suhkrutrahv), halval ohtlikuks.

Keegi vist ei julge lubada, et enam ei kordu situatsioonid, mis peale oskuse lipsusõlme rafineeritult siduda ja kaamera ees banaalsusi rääkides tarkust simuleerida nõuavad mingitki ettekujutust ühiskonnamoraalist.

Üks jõe pööramine juba leidis Eestis aset. Tsiteerin Delfit: "Riigikogu infotunnis kerkis sotsioloog Juhan Kivirähki personaalküsimus, kui reformierakondlane Igor Gräzin andis selgelt mõista, et rahvusvahelises kaitseuuringute keskuses töötav teadur ei sobi oma ametisse." Kas läheme nüüd sellisesse riiki, kus halli eliidi võimuesindajaist erinev arvamus muutub karistussanktsioonide põhjuseks? Welcome to Estonia!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing