Kristel Kivinurm-Priisalm sihikindel unistaja

Märtsis lahkus Kristel koos nelja kolleegiga investeerimispangast Trigon Capital, et asuda üles töötama oma varahaldusettevõtet Avaron. Verinoore firma kontori sissepääsu Tallinna uusimas äramajas juhatab kätte puuri kõrvulukustav vingumine - viimistlustööd alles käivad. Avaroni akendest ülemisel korrusel avaneb iga kontoriroti unistuste vaade pealinna tuiksoonele. Kristel näeb sealt üle city vaadates vaimusilmas juba Euroopa üht uut rahanduspealinna. Tema jutt on niivõrd kiire ja seejuures selgemõtteline, et kahtlustan: kas tal pole mitte kogu intervjuu juba kirjas väikeses sülearvutis laual, kuhu ta aeg-ajalt pilke heidab?

Tegelikult ongi Kristel selline inimene, kes teab, mida tahab, kuidas seda saavutada, ja oskab oma visioonist ka teistele selge pildi maalida.

Hiljuti käis Kristel tehnikaülikoolis rääkimas juhtimisest. Kuulajateks olid üliõpilased, lõpuklasside õpilased ja paar ettevõtjat ka. Umbes 70-80 inimest. Kristel palus tõsta käe neil, kes teavad, mida nad järgmised kümme aastat teha tahavad. Tõusis ainult neli kätt. "Enamik inimesi ei tea oma eesmärke," tõdeb Kristel. "Paljud lihtsalt hõljuvad oma elus. Ja elu lähebki niimoodi mööda, et nad ei saavuta seda, mida oleks võinud või tahtnud."

Kristel ise teadis juba enne keskkooli, et tahab minna majandust õppima. Eliitkooli oiviku kohta oli see 1990ndate keskel üsna ebaharilik soov, sest juba siis olid kõik kohad täis ärijuhte ilma ärita. "Õpetajad 21. koolist avaldasid survet, et läheksin õppima arstiks või juristiks: need on ikka tõelised ametid," tunnistab Kristel. Ettevõtlikkus paelus teda juba varakult, sest kooliajal pere ja klassikaaslastega välisreisidel käies nägi ta muu maailma võimalusi. Lõpuklassi mineku ajaks oli tüdrukul otsustatud juba ka koht, kus majandusteadmisi ammutama hakata - Concordia Ülikoolis. "Isalt olen pärinud ettevõtlikkuse ja riskivalmiduse, emalt töökuse ja sihikindluse. Päris hea kombinatsioon," hindab Kristel oma edu aluseid.

Pärast keskkooli lõppu läks Kristel kohe tööle. Ülikooli esimese kursuse kõrvalt paar lihtsamat töökohta. Teisel kursusel töökuulutuse peale Trigonisse sekretäriks, kus kolme kuu pärast ülendati investeerimisanalüütikuks. Hommikul kella 9ks tuli tüdruk tööle, kell 5 lõpetas tööpäeva ja läks kooli. Loengud kestsid õhtul kella 9ni. Kõik nädalavahetused kulusid õppimisele. "Minu heade tulemuste taga pole andekus, vaid tohutu töö," kinnitab Kristel. "Sa pead mingil ajaperioodil edu heaks midagi ohverdama. Mina ohverdasin headele tulemustele oma nooruse. Mul pole olnud sellist üliõpilase tšillimisaega, et sõpradega ringi hängida ja pidutseda."

Raha pärast poleks Kristel ju pidanud tööl käima, sest õppemaks sai tasutud Sorose stipendiumist. "Minu meelest need inimesed, kes töötavad kooli kõrvalt, õpivad teistmoodi. Kui sa ei oma otsest seost sellega, mida õpid, jääb kõik teoreetiliseks. Mind paelus võimalus kõik õpitu kohe töös järele proovida," põhjendab Kristel.

Kuigi Kristel ei kahetse, et ennast nii rängalt tööle sundis, arvab ta, et oma lastel ta ei laseks ülikooli kõrvalt nii rasket aega läbi teha. "Kui mina õppisin, oli teistmoodi aeg. Kuna oli puudus inimestest, kes valdaksid arvutit, inglise keelt ja kellel oleks elementaarsedki majandusteadmised, said üheksakümnendatel noored juba varakult väga huvitavaid ja vastutusrikkaid tööülesandeid."

Kristeli tulevikuplaanides on teha Avaronist üle Euroopa tuntud Kesk- ja Ida-Euroopa varahaldur. "See tundub väga suure ambitsioonina, võib mõelda, et kuidas meie siin Eestis saame midagi sellist teha?" arutleb Kristel. Kui ta sama meeskonnaga hakkas viis aastat tagasi üles ehitama Trigoni Kesk- ja Ida-Euroopa aktsiafonde, olid Baltimaade suurimate fondide mahud 100 miljoni krooni ringis. Trigoni haldurid lubasid klientidele paari aastaga saavutada mahuks 300 miljonit krooni. See saavutatud, seati eesmärgiks jõuda kiiresti miljardini. Trigonist lahkudes haldas Kristeli meeskond enam kui 8 miljardi krooni väärtuses klientide varasid.

Kõrvalt vaadates tundub, et kümme endist trigonlast tegid oma firma, et rohkem võimu ja raha saada. Kristel vaidleb sellele vastu: "Trigonis oli väga hea motivatsioonisüsteem, teenisime seal väärilist tasu. Raha oli äraminekul kõige väiksema tähtsusega. Meid hirmutas, et omanikud ei suutnud meile näidata ettevõtte arengu pikaajalist perspektiivi."

Kristel on ka Eesti Fondihaldurite Liidu juhatuse esimees. Tema teine, veel suurem unistus on teha Eestist suur finantskeskus, nagu praegu on Dublin ja Luxembourg. "Enamik, kellele ma sellest räägin, ei võta seda tõsiselt, aga eks me kümne aasta pärast näeme, kas see unistus on täitunud," annab Kristel lubaduse. "Tallinnal on täna kõik eeldused saada Skandinaavia ja Baltimaade piirkonna finantspealinnaks."

Kristel peab unistamist hästi oluliseks. Ja kui juba unistada, siis suurelt. Tema meelest eestlased eriti ei armasta unistada. Või nad siis ei räägi oma unistustest. Aga unistustest tuleks rääkida ka teistele, kinnitab Kristel. Esiteks tekib siis sotsiaalne surve oma unistuste täideviimiseks. Teiseks, neist kõva häälega rääkides hakkad ka ise rohkem võimalusi nägema. Teised võivad ka aidata unistusi ellu viia: tihtipeale keegi teab kedagi, kes saab kuidagi aidata. "Ma soovitan kõigil, kes tahavad elus edasi jõuda, rohkem unistada," kuulutab Kristel.

Kristeli järgmise kümne aasta plaanide sisse kuuluvad ka lapsed. Abikaasa Peter Priisalmiga tutvus Kristel juba 16aastaselt. Koos elavad nad 1996. aastast ja abieluski on olnud mitu aastat. Tänapäeval, kui kontor tähendab internetiühendust, head arvutit ja mobiiltelefoni, ei näe Kristel probleemi Avaroni kõrvalt ühtlasi ka peret suurendada.

Avaron oligi algul Peteri firma. Kristeli sõnul on Peterist nüüdseks saanud ettevõtte investor, kes iga päev seal ei tööta. "Mina tegelen noteeritud ettevõtete ja kinnisvaraga, Peter tegeleb väikese hulga suletud ettevõtetega, kes ei ole börsil, aga tahavad kaasata uusi aktsionäre," selgitab Kristel, et külg külje kõrval töötamisest nende puhul rääkida ei saa.

Üks kuldreegel, mida analüütik investoritele korrutama peab, on, et ei tasu panustada ainult ühte aktsiasse, ühte firmasse. Kuidas siis analüütikud Peter ja Kristel ise pere rahad samasse firmasse panid? "Meie portfell seisab püsti neljal jalal: Avaron, investeeringud aktsiafondidesse, kinnisvara ning suletud ettevõtted. Pealegi pole meile mingi küsimus, kas Avaron lööb läbi," on Kristel kindel. "Küsimus on ainult, kui kiiresti Avaron kasumisse jõuab, kas juba selle aasta lõpuks või võtab see aega 2-3 aastat."

Palgaline töötaja oli Peter viimati Microlinki tegevjuhina, kellel oli 250 alluva ringis. Kunagi oli Peteril ja Kristelil ka ligi kolmeaastane periood, kus nad töötasid konkureerivates ettevõtetes: Peter Supremas ja Kristel Trigonis. "Siis oli küll raske," tunnistab Kristel. "Vahel püüdsid mõlema firmad samu projekte ja pidi hoolega mõtlema, mida kodus rääkida."

Nii Peteri kui ka Kristeli töö on olnud seotud investeerimise ja juhtimisega. "Tänu sellele täiendame täna teineteist väga hästi," kiidab Kristel. "Minul on väga palju kontakte, temal on rohkem juhtimiskogemust."

Kristelit ja Peterit ühendab paljuski just töökogemuste vahetamine. "Murrame koos pead ja küsime teineteiselt nõu," kirjeldab Kristel. "Meie puhul koduse ja tööelu vahel väga selget piiri tõmmata ei saa. Kui me õhtul kodus abikaasaga arutame ettevõtte strateegiat, on see töö või kodune elu?"

Koos käivad Kristel ja Peter saalihokit ja tennist mängimas ning rulluisutamas. Ka lugemine ühendab neid. "Oleme mõlemad huvitatud juhtimisraamatutest ja tihti soovitame neid vastastikku," räägib Kristel. "Tõmbame ka teineteise jaoks olulisi kohti alla."

Parimaks pingete maandajaks peab Kristel saalihokit. "Väga agressiivne ja kiire ning meeskonnale suunatud mäng," kirjeldab ta - kõlab ju nagu investeerimine?

Kuigi Avaron on alles kuu aega tegutsenud, julgeb Kristel juba arvata, et oma firma loomisest tööpäevad pikemaks ei muutu. "Saan aega paremini planeerida ja keskenduda põhilisele," põhjendab ta. "Trigonis läks palju aega sellele, et seletada omanikele, et me ei ole eeslid. Oma ettevõttes me ei pea tegelema müraga, tegeleme ainult sellega, mis silma särama paneb."

Investeerimisanalüütiku töö põnevam osa on ettevõtete külastamine, sest Kristeli meeskonnal on põhimõte, et ühessegi ettevõttesse ei investeerita ilma seda oma silmaga nägemata.

Aastatega on neil kujunenud välja mõned lihtsad nipid, kuidas ettevõtte potentsiaali kiiresti hinnata. Neist kõige vettpidavam on WC-test. "Alati läheb keegi meist kohe tualetti," kirjeldab Kristel. Ühe Serbia ettevõtte WCs hoiti autokumme. Teises meenutas see ruum omaaegseid Rock Summeri käimlaid.

"WC näitab kahte asja. Üks on esteetika ja hoolimine oma töötajatest. Aga teiselt poolt tegi see ettevõte Pioneeri pliite, mida Eestis osteti 20 aastat tagasi. Nii et WCd võib võtta ka kui märki ettevõtte innovaatilisusest. Ja selle ettevõtte juhtkond oli täpselt selle WC nägu!"

Teine on käepigistuse test. Paar aastat tagasi võeti Trigonisse korraga tööle suurem hulk inimesi. Kolm nädalat Kristel ainult intervjueeris töölesoovijaid. Mingil hetkel sai ta aru, et tugev käepigistus on otseses seoses sellega, et inimene teab, mida ta tahab: "Töösoovija tuli sisse, surusime kätt, ja mul oli asi selge." Sama kehtib ka juhtkonnaga tutvudes, kelle ettevõtetesse investeerimist kaalutakse.

Külaskäike teistesse postsotsialistlikesse riikidesse kirjeldab Kristel otsekui reisi ajas 5-10 aastat tagasi. Arengutrendid Poolas, Rumeenias, Serbias ja Bulgaarias on Eestiga sarnased. Näiteks jaekaubandus: algul väikesed nurgapoed, lõpuks suured kaubanduskeskused. Pangandus: algul arvelduskontod, õpitakse pangateenuseid kasutama, siis kodulaenud, kolmandaks investeerimine. Eestis on kodulaenubuum juba lõpusirgel ning algamas on investeerimisfaas. Rumeenias ja Serbias hakkavad pangakaardid alles massilisse kasutusse jõudma.

Peaaegu kõikidel turgudel on arengud samades sektorites sarnased. Kristel soovitab Eesti ettevõtjatel meie kõrgemalt arengutasemelt profiiti lõigata ning teha oma ettevõte või selle filiaal Rumeeniasse või mõnda teise riiki, kus elatustase on täna veel madal: "See on võimalus teha oma asja, kus Eestis on kogemus saadud, uuesti, paremini ja suuremalt. Planeerige oma suvepuhkus sel aastal Bulgaariasse või Rumeeniasse ja vaadake, mida annaks teie sektoris seal ära teha."

Oleme rääkinud kõvasti üle kahe tunni. Olen Kristeli energilisest jutuvoost pisut uimane ja kahetsen kibedasti, et mul pole vaba raha, mida Rumeenia ettevõtetesse paigutada. Kristel haarab hiiglasliku lillebuketi, et sõbra näituse avamisele minna. Jätame tänaval hüvasti. Kell on palju, töömehed on koju läinud ja puur ei unda enam. Kristeli käepigistuse järgi otsustades teab ta kõike vähemalt järgmise saja aasta kohta.

Oleme Kristeliga tuttavad sünnist saati. Meie isad töötasid samas ettevõttes ja meie pered suhtlesid omavahel. Teadlikum sõbrannastumine toimus koolis, käisime mõlemad Tallinna 21. keskkoolis ühes klassis ning enamik aastaid olime pinginaabrid.

Kristel oli minu mäletamist mööda kohe algusest peale meie klassi kõige tublim õpilane - kogu kooliaja olid tal peaaegu ainult väga head hinded ja keskkooli lõpetas ta meie lennust ainsana kuldmedaliga. Kristeli iseloomustamiseks sobivad ilmselt kõige paremini sõnad julge, sihikindel, praktiline, väga hea suhtleja ja tema tööd arvestades on tal ka kindlasti väga head müügioskused. Kooli ajal moodustasime tandemi, kus mina olin enamasti ettevaatlikum ja kaalutlevam, Kristel aga julge, edasipürgija, kindla sihiga ja teadmisega, kuidas püstitatud eesmärgini jõuda. Ülikooli ajal suhtlesime mõnevõrra vähem, kuna mina läksin õppima Tartusse. Kristeli jaoks tundus aga Tallinnast mingisse unisesse Tartusse kolimine võimatu ja ta valis Concordia ülikooli.

Praegu suhtleme aeg-ajalt tööalaselt teineteisele kummagi spetsiifilisel alal nõu andes ja perekonniti - elame küllaltki lähestikku. Kristel on näiteks suurepärane lapsehoidja - tal küll endal veel lapsi ei ole, kuid Kristeli ja tema abikaasa Peteri juurde seltskonna kogunedes on alati muretu - Kristel tegeleb lastega, organiseerib neile mänge. Vabal ajal Kristel loeb väga palju - enamasti küll minu teada erialaseid raamatuid ja ajakirju.

Suvise puhkuse ajal võib kohata Kristelit, kes on kenasti pruuniks päevitunud, ainult silmade ümber on suured valged rõngad, sest ta on ennast päevadeks, päikeseprillid ees, päikese kätte lugema unustanud. Kristel ja tema abikaasa Peter on ka suured reisihuvilised - nad on palju ringi rännanud ja neilt saab head reisinõu küsida.

Lõpetuseks meenus mulle seik ajast, mil korraldasin Kristeli pulmade eel tema viimast õhtut vallalisena ja küsisin Kristeli tol hetkel tulevaselt abikaasalt Peterilt, milline võiks olla tema ideaalne abikaasa. Peter vastas: "Ta võiks olla selline muidu hea ja tore, but it wouldn't be bad if she could run a company."

Erinevalt paljudest inimestest Kristel teab, kuhu ta tahab jõuda nii ettevõtluses kui ka isiklikus elus. Ta on töökas ja piisavalt kõrge saavutusvajadusega, et järjekindlalt oma plaane ellu viia. Samuti on tal otsustavust ja tegevusjulgust, et piltlikult öeldes avada uksi, mille taha paljud inimesed häbelikult seisma jäävad ning hiljem kahetsevad, miks nad ei olnud julgemad ja vähemalt ei koputanud.

Kristeli soov on, et ka tema lähedased ja tuttavad ei lepiks keskpärasusega ning pürgiks mitmekülgsema elu poole. Kui võimalik, on ta alati valmis püüdlikke inimesi oma nõu ja kontaktidega aitama. Samas häirib teda selgelt kitsarinnalisus, näiteks lastevanemate puhul, kes mugavusest või mõtlematusest jätavad oma lapsed ilma võimalustest, mida hea haridus võiks lastele tulevikus pakkuda.

Kristel on oma ellusuhtumiselt optimistlik. Mõnikord on ta optimistlik ka aja osas, mis kulub plaani võetud asjade teostamiseks. Vanasõna ütleb küll, et kes teeb, see jõuab. Siiski mitte alati. Kristel kipub vahel alahindama kõikide asjade tegemiseks kuluvat aega ning jääb seetõttu aeg-ajalt mõnele kohtumisele hiljaks.

Tööalaselt olen Kristeliga nii konkureerinud kui ka koostööd teinud. Perekonnasisene konkurents on väga väsitav ja seetõttu edaspidi üritame ainult koostööd teha. Nii on võimalik ühiselt rõõme ja muresid jagada ning ühe õnn ei ole teise õnnetus.

Fotod: Indrek Susi, Andras Kralla, erakogu