Marika Mann müüb Eesti loodust

Elo Odres 09. mai 2007, 00:00

Seitseteist aastat tagasi tuli Pärnumaalt pärit Marika elama Läänemaale Matsallu. Töötas algul koolilaste ekskursioonide bussigiidina, seejärel kuus aastat rõngastuskeskuse insenerina. Kuna raha oli vaja, hakkas Marika põhitöö kõrvalt Matsalu puhkemaja perenaiseks. Nii sattus ta otsapidi turismi, õppis inglise keelt purssima ja tegi vajadusel ka süüa.

1990ndate lõpus olid Marikal rasked ajad. Abikaasa surm, rahamured, mille leevendamiseks võetud lisatööd ei jätnud aega hinge tõmmata. Puhkemaja perenaisena pidi Marika olema 24 tundi ööpäevas saadaval, iga hetk võis keegi tulla uksele koputama ja öömaja nõudma.

Siis sai Marika väikese päranduse ja otsustas osa sellest kulutada reisisaatjate koolitusele. Tegelikult päris suure osa: "Ma ei julgenud lastele öeldagi, kui palju see koolitus maksis - 16 000 kr, see oli 1999. aastal maainimese jaoks üüratu summa." Neli kuud Tallinnas koolitusel tegid Marikale selgeks, et kusagil Hispaanias või Egiptuses turistide kantseldajat temast ei saa. Samas viis koolitus mõtted hoopis vastupidisele: miks mitte hakata reise korraldama siin, Eestis, välisturistidele? "Sel hetkel tekkis mul tunne, et kas muudan oma elu nüüd või siis ei tee seda mitte kunagi," meenutab Marika. "Samas andsin endale aru, et ettevõtjaks hakates läheb elu algul hullemaks." Täna tunnistab Marika, et ausalt öeldes ta ei arvanud, et järjele jõudmine nii kaua aega võtab. Siiani on Kumari Reiside kasum peaaegu olematu, alustatud sai laenudega eraisikutelt ja pankadelt.

Ornitoloogia- või majandusharidust Marikal ei ole. Linde õppis ta tundma Matsalus töötamise ajal kolleegide kõrvalt. Tegelikult polegi Marikal ornitoloogiteadmisi vaja, sest tõsiste linnuhuviliste reise saadavad Eesti parimad ornitoloogid. Tema on reisikorraldaja. Vahel, kui kedagi teist parajasti võtta ei ole, on ta ka ise mõne pühapäevaturistide seltskonna giid. Selleks on Marikal piisavalt linnutundmist.

Marika alustas 2000. aastal FIEna. Majandusministeeriumis tegevusluba taotledes sai ta siiani väga iseloomuliku kogemuse: "See noormees seal ei saanud millestki aru. Küsis, mida ma tegema tahan hakata - kas mul on mingi külalistemaja kusagil? Et kas ma tõesti arvan, et kuhugi Matsalu küla vahele tuleb mõni turist?" Aga Marika ju teadis Matsalu elanikuna, et igal kevadel oli külavahe turismibussidest umbes. See andis kindluse oma asja eest seista. "Ma olin oma alal pioneer siis ja olen tegelikult ka praegu," ütleb Marika. "Teised siseturismiga tegelevad reisibürood pakuvad aeg-ajalt loodusreise teiste pakettide osana. Kitsalt linnuturismile spetsialiseerunud reisikorraldajaid Eestis peale Kumari Reiside pole."

Marika alustas, nagu paljud teised väikeettevõtjad, vana arvutiloguga omas kodus. Isegi püsiühendust ei olnud. Suurim investeering oligi kasutatud arvuti ja mobiiltelefon, seegi Marika esimene. Peamised kliendid olid esimestel aastatel koolilapsed. Statistikaamet imestas, et nii palju kliente, aga nii väike käive.

Alguses oli Marikal väga raske oma töö eest raha küsida. Ka koolidele oli raske selgitada, et reisikorraldaja töö eest tuleb nüüd maksta. Varem olid ju kaitseala töötajad teinud seda riigipalga eest.

Marika sai peagi aru, et koolilastega ta võid leiva peale ei teeni, ega leibagi õieti mitte. Esimene suur uuendus oli pakkuda Matsalut terveks päevaks. Varem olid ekskursioonid seal maksimaalselt neli tundi, enamasti kihutati läbi pooleteise tunniga. Teine suur muutus oli, et Marika hakkas korraldama loodusreise üle Eesti ega piirdunud ainult Matsaluga.

Murrang saabus neli aastat tagasi, kui Marika külastas üht linnuvaatlusturismile spetsialiseerunud turismimessi Inglismaal. "Võtsin ühe ornitoloogi firma kulul kaasa ja läksime," meenutab naine. "Plaan oli selline, et mina olen julge tüdruk, kes juttu alustab, ja kui asi lindudeni jõuab, lükkan tema ette. Meil vedas tohutult, juba esimesel päeval saime jutule Euroopa ühe suurima loodusreiside operaatorfirmaga, kes otsis just koostööpartnerit Eestist."

Marika näitab paksu kataloogi, kus pakutakse loodushuvilistele inglastele reise üle maailma. Kaks lehekülge sellest on pühendatud Eestile. Nädal meie lindude ja liblikatega maksab inglasele koos lennupiletitega 30 000 Eesti krooni ringis. Marika peab seda kalliks ja näitab tõestuseks Bulgaaria palju odavamat ja Küprose sama kallist hinda. "Meie hotellid ja toit on üle mõistuse kallid, ei tea, kaua me seda endale lubada saame," vangutab ta pead.

Marika unistab, et Kumari Reisid võiks turistide voolu kunagi ka teistpidi juhtida: "Tahaksin vahendada eestlastele selle Inglismaa partnerfirma teisi reise. Olen nendega sellel teemal isegi läbirääkimisi pidanud." Lisab samas realistlikult, et vaevalt nii spetsiifiline äri väikeses Eestis ära tasuks. Tasuvuse mõttes loodab ta pigem oma firma uuele tootele, mis on suunatud eestlastele - firmaürituste korraldamisele. "Inimesed tulevad Läänemaale, näitame neile linde, viime paadimatkale, nad saavad paar tundi looduses jalutada ja taluõuel piknikku pidada," kirjeldab Marika. Ühte on ta kindlalt otsustanud: oma nišist, loodusreisidest, ei valgu Kumari Reisid kunagi välja: "Pidusid me korraldama ei hakka! Peo võivad kliendid endale pärast loodusretke ise teha."

Marika plaanib peagi jälle messile minna ja aastaks 2008 välismaiseid koostööpartnereid hulganisti juurde õngitseda. Praegu kuulub Kumari Reisid ja selle kaubamärk Estonian Nature Tours Marikale ja tema tütrele. Naine ei välista, et laienemise käigus võib firma ühel hetkel vajada rahakat investorit. "Perefirmaks jäämine pole mulle esmatähtis," lubab ta.

Aasta jagu saab Marika hommikuti jälle tööle minna: eelmisel suvel kolis ta oma kontori lõpuks kodunt Lihula mõisa. Mõis kuulub MTÜ-le Keskaegne Lihula, mille üheks liikmeks on ka Marika. "Tänu kontorile on mul jälle oma aeg. Kodus töötades olin nagu kogu aeg tööl. Nüüd harjutan ennast, et õhtuti kodus enam tööga ei tegele," räägib Marika. Eriti hea meel on Marikal kontorist seetõttu, et lõpuks sai ta endale abilised palgata - oma koju ei oleks ta teisi inimesi ju saanud tööle kutsuda. Mikko Virta on soomlasest linnuhuviline, Marika tütre sõbranna elukaaslane, kes ammu otsis võimalust Eestis oma harrastusega tegelda. Mikko töötab üles Soome turgu. Marika tütar Tuuli tegeleb reklaami, kanuumatkade ja kooliekskursioonidega.

Matsalu lahe äärde jääb üheksa linnuvaatlustorni või -platvormi. Olenevalt aasta- ja kellaajast võib eri tornides näha erinevaid liike. Meie sõidame Kumari Reiside töötaja ja hobiornitoloogi Mikko Virta soovitusel Keemu torni.

Mere ääres on õhk täis luikede laulu. Torni poole sõites mõtlesin, et mis siin keerulist, võiks ju isegi mõnel kevadisel pühapäeval pere autosse laadida ja Matsallu sõita. Torni ronides see illusioon kaob. Linnud on küllaltki kaugel, binokkel on hädavajalik! Kui luige või hane tunneb igaüks ära, siis vähemlevinud liike mitte. Peale selle on kogenematul silmal linde üldse raske üles leida.

Mikko sätib torni üles Leica vaatlustoru ja otsib meile järjest erinevaid liike. Suured hallid parves on muidugi haned, neli väikest musta täppi eemal lainetel vardid. Merest kerkival seljakul istuvad pikas rivis kormoranid. Iseloomulikult rapsides lendab pikajalgne haigur. Kuni meie fotograafiga tema leide uudistame, kammib Mikko ise binokliga rannariba - otsib merikotkast. Ja leiabki! Samuti jääb vaatlustoru ette rebane, kes rannas luusides ihaldava pilguga vees ulpivaid hanesid piidleb.

Kuigi hooaeg pole veel alanud ja lõunane aeg pole linnuvaatluseks just parim, näeme pooltunnikese jooksul mõniteist liiki: kühmnokk-luik, laululuik, suur-laukhani, hallhani, valgepõsk-lagle, hallhaigur, kormoran, viupart, soopart, sinikael-part, sõtkas, lauk, tuttvart, merisk, kiivitaja, merikotkas… Pluss rebane.

Kindel on aga, et ilma Mikko teadmiste, treenitud pilgu ja vaatlustoruta oleks meie saak piirdunud luikede, hanede ja meie jaoks lihtsalt mõne pardiga. Nii et asjatundlikule giidile panustamine tasub igal juhul ära. Lisaks veel paadimatk ja piknik, millest meie kehva ilma ja ajapuuduse tõttu loobusime.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:31
Otsi:

Ava täpsem otsing