Laupäev 10. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Mõnusa keskkonna loomine nõuab naiselikkust

Veronika Valk 09. mai 2007, 00:00

Dilemma märtsinumber 2007 räägib psühholoog Voldemar Kolga kirjatüki varal, et linnaplaneerimine ja arhitektuur on klassikalised meestealad, kuhu naistel võiks asja olla ainult seetõttu, et olla ? priori eriline. Väidan, et arhitektuur ja linnaplaneerimine on pigem nagu juuksuri, massööri, terapeudi, perearsti, vahel ka neurokirurgi töö. Kõik algab kliendist ehk patsiendist (linnaplaneerimises siis tellijast, linnast, riigist), tema unistustest ja ideaalidest, võimalustest ja vajadustest. Insenertehniliste kommunikatsioonide ja konstruktiivse osa tehniline töö tuleb ära teha alles projekteerimise lõppfaasis, ja siin on mehed väga teretulnud lahendusi välja töötama.

Universum paisub võib-olla nii, nagu juuksed kasvavad, naharakud surevad ja uuenevad, inimene vananeb. Nii on ka elukeskkonnaga planeedil Maa, mis on tänaseks jõudnud üsna haigesse seisu. Täpselt nii, nagu juhtub raskelt kahjustunud juustega, mida on halastamatult ja pikka aega keemiliselt töödeldud, värvitud, lakitud. Selline elukeskkond vajab ravi, intensiivhooldust, hella ja tähelepanelikku kohtlemist. Käiku lähevad kõik vahendid, et edaspidised kahjustused pöördumatut katastroofi kaasa ei tooks.

Kumb sugu sobib paremini nii tähelepanelikuks ja targaks diagnoosijaks kui ka ravijaks, hooldajaks? Traditsiooniliselt hinnatakse sellistel aladel just naisi. Linnaplaneerimise praktika tänapäeval on valdavalt selline, kus esmalt püütakse määrata hoonete mahtusid lähtuvalt ruumiesteetikast ja kasutajasõbralikkusest (loe: inimkesksusest). Aga mida inimene seal keskkonnas teeb? Kuidas seda kasutab ja mis otstarbel? Mida ta tegelikult tahab?

Et alustada asja sisust, ehk et mida inimesed kavandatavas ruumis siis tegelikult tegema hakkavad ja mis tujus, siis on esmalt vaja hästi palju suhelda, selgitada nende salasoove, inimestes peituvaid ideid ehk rakendamata bioenergiat, mis otsib väljundit. Kes on traditsiooniliselt meie kultuuriruumis parimad suhtekorraldajad? Naised. Veel, linnaplaneerimine on oma sisult kõige täpsem vaste linna mainekujunduskampaaniale. Ja kes on tavaliselt sellel alal enamuses? Naised (Linnar Priimäe fenomen kinnitab reeglit). Naisõiguslased võiksid nüüd hõisata, et linnaplaneerimist peaksid algatama, koordineerima ja ellu viima naised, palgates endile loomulikult appi terve meestearmee, kes oma loomupärase tehnilise taibuga kõik esilekerkivad probleemid leidlikult lahendavad.

Kuid ma tahan öelda midagi muud. Mul on elu jooksul olnud kaks väga head juuksurit, üks neist naine ja teine mees. Linnaplaneerimine ja arhitektuur ehk meid ümbritseva keskkonna kujundamine ja ettenägelik projekteerimine nõuab universaalset intellekti. Sümbioosi empaatiavõimest, säravast leidurist, pragmaatilisest kalkuleerijast, kohanemisvõimest, verbaalsest ja visuaalsest väljendusoskusest, analüütilisusest, sünteetilisusest.... Terviklik intellekt, eri komponentide koosmõju: kõik see pole omistatav üheselt ei naisele ega mehele. N-ö sootu intellekt? Võib ju küsida, kas naised, kes trügivad tüüpilistele meestealadele, on mehelikumad kui teised naised? Vastupidi, ma väidan, et kõik meessoost linnaplaneerijad ja arhitektid kas on või edu nimel vähemalt peaksid olema naiselikumad mehed!

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:31
Otsi:

Ava täpsem otsing