Kardetud rahutuste asemel lillepidu

Piret Reiljan 10. mai 2007, 00:00

"U nas prazdnik," kõlas noorte ja vanade suust justkui makilindilt. Mõnekümnepealised järjekorrad looklesid nii pronkssõduri kui ka õhupalliauto ees.

"Need õhupallid on selleks, et inimestele rõõmu teha, need on valget värvi ja sümboliseerivad rahu," rääkis puhtas eesti keeles oma kulu ja kirjadega õhupalliauto Filtri teele toonud Igor Reino. Õhupallile oli kirjutatud trükitähtedes "Me mäletame" ja "Me oleme uhked".

"Me ei kuulu mingisse rühmitusse, teeme seda vabatahtlikult," selgitas noor mees õhupalle täites ja lisas, et pallide ja heeliumiballoonide peale kulus umbes 10 000 krooni.

"Tulime siia vanematega, see on traditsioon," rääkis 13aastane Natalja, kes hoidis ühes käes punaseid tulpe ja teisega kiigutas seitsmekuuse väikevenna käru. "Mina ei saa üldse aru, miks selle kuju siia toomise pärast oli vaja kakelda. Siin on ju päris ilus," rääkis tüdruk.

Vaatamata pidulikule meeleolule võis suure osa inimeste nägudelt lugeda ka pettumust ja isegi viha. "Inimesed on lihtsalt sunnitud selle olukorraga leppima," arvas noormees Albert, kes oli endale Öise Vahtkonna must-oranži Georgi lindi uhkelt rinnale kinnitanud. "Plaanin Tõnismäele ka minna lilli viima, aga kuni nad aeda sealt maha ei võta, pole asjal mõtet," sõnas mees.

Rahvas kandis hoolt selle eest, et ka tulevane põlv pronkssõdurit au sees hoiaks. Vaevu kõndivad lapsed julgustati nelgiõiega pronkssõduri jalamile minema ning vanaemad sidusid lapselaste rinnale Öise Vahtkonna linte.

Elavnemise tõi lõuna paiku kaasa veteranide saabumine reisibussiga. Kõlas katkematu aplaus ja hüüti: "Hurraa!", "Meil on pidupäev!" ja "Olge terved!".

Endine Eesti laskurkorpuse veteran Aggei Lavjagen oli rõõmus, et pronkssõduri uude asukohta kogunes sadu inimesi. Tema kaasvõitleja Hugo Vask tunnistas, et peaminister Andrus Ansip keeras pronkssõduri teisaldamisega enne 9. maid paraja supi kokku. "Eks ta tõi Aljošale pärja ka ikka selleks, et veidigi oma eksimust hüvitada," arvas veteran.

Rahva hulgas liikus ka Konstitutsioonipartei juht Andrei Zarenkov, kelle sõnul ei näidanud suur rahvahulk kaitseväe kalmistul veel seda, et inimesed viimase aja sündmustega rahul oleksid.

Põhjus, miks Zarenkov tuli Tõnismäe asemel Filtri teele, oli lihtne - siin oli rohkem tema ehk vene rahvusest inimesi.

Hommikul poole üheteistkümne paiku on Tõnismäel vaikne ja rahulik. Traataiaga piiratud platsil, kus enne seisis pronksmees, askeldab kümmekond inimest, kes siniseid ja kollaseid õisi aina juurde istutavad.

Aeg-ajalt suunduvad piirdeaia juurde inimesed ja punuvad vaikides raudvõresse punaseid nelke. Käest kinni jalutab aia juurde armunud paarike, jätab endast justkui möödaminnes maha mõned õied ning jätkab muretult juteldes jalutuskäiku. Kümmekond meetrit eemal seisab tara ees pühaliku ilmega hallipäine mees, lööb kolm korda risti ette ning kummardab väärikalt koha suunas, kus varem seisis pronksmees.

Pooltunni möödudes vilksatavad rahvasummas esimesed must-oranžid Georgi lindid ning seni rahumeelsetele pilkudele lisanduvad tumedamad ja teravamad.

Blond vägilasemõõtu politseinik palub koolitatud viisakusega: "Palun, jätke möödujate jaoks kõnnitee keskele koridor, et ei tekiks troppi." Suurem osa kuuletub.

Üks seni vaikselt seisnud blond keskealine naine hakkab korraga skandeerima "Pozor! Pozor! Pozor!", saab kohe kõrvalseisjate hukkamõistva suhtumise osaliseks ning jalutab minema.

Rahvast tuleb juurde ja nad muutuvad aina häälekamaks. Inimesed võib väga lihtsa visuaalse vaatluse põhjal jagada kaheks - must-oranž lint revääril tähistab häälekamat gruppi.

Teistel on lindi asemel mikrofonid ja kaamerad - see on meedia. Lisaks kohalikele telekanalitele on Tõnismäel Vene telekanalid, BBC, rootslased, kostub soome keelt. Reporterid esitavad küsimusi, inimesed räägivad neile oma tunnetest, kes tasasel häälel ja niiskeil silmil, kes vihaselt. Esimese mundris sõjaveterani ilmumine tõmbab kõikide kaamerate tähelepanu algul kohmetult naeratavale sõjamehele, kes pärast paari minutit telekaamerate ees reporterite palvel oma jopehõlmad valla tõmbab ja medaleid näitab.

Saabub Notšnoi Dozori üks juhtfiguure Dimitri Klenski, kes kohe austajate ringi satub. Kaameraga saab jaole Rootsi TV4, kellele Klenski siunab häälekalt Eesti valitsust ja räägib paisuvast fašismilainest.

Mõne aja pärast venib mööda tänavat lahtiste akendega pärlmuttersinine auto, mille akendest rõkkab võimas viis: "Eto djen pabedõ!"

Laul mattub kiiduavaldustesse ja aplausi. Veel paar hetke ja Tõnismäel algab spontaanne laulupidu Teise maailmasõja aja viisidega.

Minul oli illusioon, et pronksmehe tähendust on võimalik muuta, kuid seda ei sündinud ja pronksmees sai ikkagi Vene deržaava sümboliks, kuhu kogunevad äärmusrahvuslased.

Pronkssõdur oleks tulnud Tõnismäele jätta, punaarmee mundris võitles Eesti laskurkorpuses palju eestlasi ja nemad tulid siia tõesti kui vabastajad. Oma vabastaja-tähendus on sellel mälestusmärgil tõesti olnud. Aga seda oleks võinud täiendada veel kahe figuuriga, et sellel väiksel platsil seisaks mees punaarmee mundris, mees Saksa mundris ja kolmandaks üks metsavend. Minu idealistliku nägemuse järgi oleks see võimaldanud vältida provokatsioone. Inimesed oleks tulnud ja mõelnud.

Kui Tallinna kodanik, kui Saksa mundris langenud isa poeg, ütlen ma: jäetagu teistele inimestele võimalus mõelda enda moodi, kuni me pole suutnud neid ümber veenda.

Aga praegu ongi meile jäänud ainult võimalus veenda, et vältida uusi kristalli- ja pronksiöid ja märatsevaid šopinguid.

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing