Mitte väga valusad võmmid

Kui pätti tehakse vähe, siis õnnetusjuhtumite skoor on külas ebatavaliselt kõrge. Ikka juhtub, et kiriku katuselt kukkunud kivi tabab otse kümnesse Sandfordi skandaale uurivat ajakirjanikku ning lillepoe pidajale, kes plaanib ära kolimist, juhtuvad rindu tema enda hekikäärid.

Elanikud samas küsimusi ei küsi ning küla parimaks elupaigaks Inglismaal pidav juhatus ehk naabrivalve aktiivseim osa saab sõna otseses mõttes nullida kõik, kes seda tiitlit ohustavad.

Kõige selle absurdi keskele satub suurest Londonist hingelt ja tegudelt suur ning kohusetundlik võmm Nicholas Angel (Simon Peggi kehastuses), kes saadetakse pealinnast asumisele, sest ta on kolleegidest 400% parem ning näitab seetõttu teisi ja vähe laisemaid kolleege märksa halvemas valguses.

Pigem üle kui vähe reageeriv ning pideva adrenaliinitulvaga harjunud Angel saab partneriks ülekaalulise ja saamatu, ent sõbraliku, Nick Frosti kehastet politseiniku Buttermanni, kes on töö jaoks inspiratsiooni ammutanud peamiselt seiklusfilmidest. Seiklusfilmidest seetõttu, et midagi huvitavat külas ei toimu ning mõlema mehe pulbitsev adrenaliin hakkab vaikselt tagasi tõmbuma, kuna päeva tipphetkedeks kujunevad tihti küla keskuses hängimine ning kadunud luige tagaotsitavaks kuulutamine.

Angel aga ei usu õnnetusjuhtumeid ning saab peagi kõike seda, mida London pakkus - verd, pisaraid, relvi ja tagaajamist.

Lisage veel siia briti inglise keele aktsent, vihm, udu, mossis ja kergelt tigedad, ent siiski heasoovlikud ja iroonilised inglased ning kokku saabki korralik ja meelt lahutav briti põnevusfilm, kus suurlinnas kehtiv kord ning seadused pannakse maksma ka onupojapoliitikast läbi imbunud külakeses.