Nädal Kristina Traksi pilgu läbi

Arvatavasti pole Eesti ajakirjandus terve meie iseseisvusaja pööranud nõnda palju tähelepanu 9. maile kui tänavu. "Kas läheb jälle madinaks? Kes meist välja läheb? Kas politsei on valmis?" olid ilmselt tüüpküsimused, mida ajalehetoimetuses 9. mai hommikul üksteiselt küsiti.

Õnneks läks aga nii, et sõja lõppu mälestati lilledega, mitte kive loopides. Eile hommikul läbi kesklinna jalutades oli tunda pinge langust - paljude juba kaks nädalat vineertahvlite taha peitunud kaupluseakende juures askeldasid klaasivahetajad. Ja kuigi kuuldavasti kostunud nii mõnegi Tõnismäel pronkssõduri juures käima harjunu suust nurinat, et Filtri tee kalmistule on kole tülikas minna, kogunes sinna sõja lõppu tähistama säherdune hulk rahvast, mida Tõnismäel pole enne nähtud. Lasti ennast koos Aljošaga pildistada, pandi kuju juurde lilli ja jagati temaatilisi õhupalle. Prazdnik!

Ametlikult Venemaa meile nn halva käitumise ja mittemeeldimise eest sanktsioone kehtestada ei saa. Aga ainult ametlikult.

Kuid mis sa ikka teed, kui on vaja Venemaa raudteed remontida. On ju teine lagunenud ka, pole teist juba aastaid puututud. Ei saa ju vedada remondis oleval raudteel kaupu, sellest saab iga lapski aru. Kui remont saab tehtud, küll siis veame. Kui veel on, midagi vedada, sest remontida tuleb põhjalikult ja kaua.

Või et sild Narva ja Ivangorodi vahel on tõesti vana ja väsinud. Juba ammused uuringud näitavad seda ning ei ole hea, kui sealt pidevalt suured veokid üle voorivad. Paneme kinni. Autod võivad ju sõita Luhamaa piiripunkti kaudu.

Või et Venemaa Oktoobri Raudtee leiab, et vaid paar kuud töötanud Tallinna-Peterburi liin tuleks sulgeda. Praegu pole küll veel ametlikku põhjendust, kuid kui rongile veel paar pommiähvardust korraldada, küll siis ka reisijad kaovad. Kes ikka tahaks sõita rongis, kus väidetavalt tiksub pomm. Kui pole reisijaid, mis sest liinistki käigus hoida?

Need kõik on tegelikult Venemaa mitteametlikud sanktsioonid, mille vastu ei kaitse Eesti ettevõtjaid mitte ükski rahvusvaheline seadusepügal. Ainuke kaitse on uute ärivõimaluste leidmine. Ajalugu on ka varem näidanud, et Venemaaga äri ajamine pole kunagi kindel.

Maailma parimaks rahandusministriks valitud Aivar Sõerd on mees, kes on kui Hunt Kriimsilm. Täna juhib maksuametit, homme rahandusministeeriumi, vahepeal ka trükikoda ja mis see hotellijuhtimine siis ära ei ole. Tõsi, rahandusministrina sattus Sõerd paar korda Riigikogu ees küll piinlikku olukorda, kuid hotellijuhtimine on ikkagi hoopis midagi muud kui avalik aruandmine kurjadele opositsioonipoliitikutele.

Seda enam, et nüüd kindlustavad Sõerdi seljatagust ju "omad" - on ju tema head suhted Tallinkiga, millele kuuluvat hotelliketti endine rahandusminister juhtima hakkab, alati teada olnud. Sõerd ise on oma pisikese osalusega ka Tallinki aktsionär.

Ise ta küll ei usu, et tema kui maailma parima rahandusministri asumine hotellijuhiks Tallinki aktsia hinda võiks tõsta, kuid mina usun, et aktsia hind ikkagi tõuseb. Seda ju omanikud Sõerdilt tegelikult ootavad - et ta kasvataks ettevõtte väärtust ning upitaks aktsia hinda.