Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Üldine ja isiklik
Nädalavahetus tõotab tulla emotsioonirohke. Kuid viimasel ajal on see pigem reegel kui erand.
Laupäeval oleme siis jälle euromöllus ja loodetavasti mängus sees. Seda veergu kirjutades ei ole muud võimalust kui uskuda. On alles neljapäeva ennelõuna. Kohvipaksu pealt ennustamine ei aita ja eriti ei tasu hinge võtta ka igasuguste kihlveokontorite avaldusi.
Nii palju kui olen vestlustes kuulnud, on eestlased oma euroloo ja esitajatega rahul. Ja paljud pöidlahoidjatest on öelnud, et kui selle tiimiga ka finaali ei pääse, siis...
Soomlased on aasta suurima televaatemängu ettevalmistusega hästi hakkama saanud ning võistlustulle astujad on lasknud fantaasial lennata. Sellist muusikalist karnevali nagu seekord tulemas on, ei suudagi meenutada.
Ükskõik, kas lootusetuses või rõõmus, on meie südametel taas põhjust ühes rütmis tuksuda. Ja ükskõik, kas meid tabab pärast laupäeva südaööd võidujoovastus või kaotusekurbus, ei saa unustada, et pühapäeva hommikul paistab päike, sest emadepäeval ei saa teisiti.
Loodan, et sel päeval tiksub aeg rahulikult ning keegi ei võta emadepäeva kui lihtsalt järjekordset lillekinkimispäeva.
Usun, et emad ei oota mitte rahas mõõdetavaid üllatusi, vaid hoopis midagi väärtuslikumat - nagu roosisülemi asemel oma tubli suure poisi enda korjatud metsalilled.
Samas on ka emadel taas kord võimalus kogeda ja järele mõelda, kas nende valikud ja panused on õiged olnud.