Miks minna Lätisse?

Teet Anier 14. mai 2007, 00:00

Eestlased on eestimeelsed tarbijad, mis teeb kohalike tootjate meele rõõmsaks. Nüüd on hinnakonkurents asendumas kvaliteedikonkurentsiga ja uue trendina on teiste Baltimaade kaubad muutunud vaata et kohalikuks toodanguks. Kuid kohaliku ja uuskohaliku toote vahe määrab pigem hind ja siis alles kauba- ehk kvaliteedimärk.

Kõige agressiivsemalt on Eesti kaubandust ja toiduturgu rünnanud leedulased (piimatooted, maiustused, seened, limonaadid jm). Sellele on kaasa aidanud ka Eesti-poolsed importijad.

Lätlaste hitt-kaubamärgid on mõõdukad tegijad olnud Eesti turul kogu aeg, nt Laima, kelle hiljutised lubadused miljardite kroonidega Eesti turul imet teha on pannud Kalevi õlgu kehitama.

Eesti tootjate valik arenguks ja müügimahtude kasvatamiseks on koduturu kõrval eelkõige eksport. Ühest küljest saab tooteid populaarsemaks muutes müüa samadele inimestele rohkem kaupa, kuid kasvul on piirid ees, sest ebaproportsionaalselt kasvavad ka kulud.

Tootjatele, kellele kuulub koduturul oluline turuosa, muutub iga turuosa lisaprotsent äärmiselt kalliks. Inimesed hindavad alternatiivi ja üle 40protsendilise turuosa hoidmine on väga kulukas, rääkimata juurdevõitmisest. Reklaami saab rohkem teha, kuid alati ei kaasne sellega täiendav müük.

Uutele turgudele minekul ongi peamine müüginipp põneva alternatiivi pakkumine. Balbiino kogemus, nt Soomes, kinnitab seda. Hea ja uus kaubamärk teeb ukse lahti, kuid müüb ikkagi kvaliteet. Kui inimene reklaami või uudishimu peale kauba ostab, kuid maitses pettub, räägib ta seda edasi sõpradele. Tagasilöök on meeletu. Seega saab uue tootega turule siseneda vaid korra.

Ometi jääb eksportkaup välismaiseks reeglina ka siis, kui laiad rahvamassid on selle omaks võtnud. Coca-Cola näide on ehk ilmekaim. Maailma karastusjookide hiid pidi ära ostma pisiriigi Eesti Linnuse kalja, et kohalik tootja ei segaks teda siinsel turul toimetamast.

Toode on välismaine, kui seda toodetakse välismaal. Rakvere Lihakombinaat tundub siiani Eesti firma, kuigi kuulub soomlastele. Toodanguga sama lugu, pealegi kasutatakse kohalikku tooret. Seega uuel turul on tark ära osta mõni kohalik tootja, kelle kaubamärk aitab kasvatada turumahte. Kohalikud valmistavad seda ja saavad tööd. Tihe side kohaliku turuga on ostuotsuse oluline taganttõukaja.

Lätis on lätimaise kauba eeliste vagu veel lõpuni lahti kündmata. Lätis on madala hinna tõttu suur osakaal Poola odavtoodetel. Just hea maitse ja välimusega kauba pakkumisega on Eesti firmadel Lätis ja Leedus konkurentsieeliseid. Euroopa Liit paratamatult ühtlustab turge, hindu ja kvaliteeti. Enim võidab esimene, teerajaja.

Lätti ja Leetu on vaja minna eelkõige selleks, et kasvatada mastaapi. Soomes ja Rootsis jääme pigem ikka eksportijaks (kasvuvõimalus seegi), kuid Lätis ja Leedus on meil veel võimalik muutuda kohalikuks (Balti) tegijaks. Pankade eeskuju on ees. Suuremad mahud toovad kaasa ka ettevõtte turuväärtuse tõusu, mis kasumi kõrval on omanikele hea motivatsioon. Muidugi, sellega kasvab ka allaneelamise oht, nagu on läinud pankadega.

Ometi on arengut vaja. Jaekaubanduse mahtude kasvu taga on uued kauplused. Mida rohkem kauplusi, seda suurem käive. Tootja puhul saavad määravaks uued turud. Tuleb minna üle piiri, veel parem üle piiride.

Uues börsilemineku tuhinas näitavad Eesti ettevõtted end Baltimaade ettevõttena. Enam kui 8 miljoni elanikuga Eesti-Läti-Leedu on rahvaarvult sarnane Rootsiga, kuid asustus on kolm korda tihedam. Arvude keeles analüüsides on meil kolme peale kokku atraktiivne ja pikas perspektiivis maksujõuline turg. Tulevik ei ole Eesti, vaid Balti ettevõtete päralt.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing