Tähelepanuta jäänud Jaapan

Nimetage Aasiat ja enamik inimesi mõtleb regiooni paeluvatest tõusvatest gigantidest Hiinast või Indiast - või neist mõlemast. Või siis mõtlevad inimesed Põhja-Korea tuumaprogrammile, mõnele terroristlikule vahejuhtumile või viimase maavärina või tsunami humanitaarsetele tagajärgedele. Sageli aga jäetakse tähelepanuta Jaapan - või vähemalt alahinnatakse seda.

See on veider, arvestades seda, et Jaapan on ikka veel maailma suuruselt teine majandus, mille SKT on 5 triljonit dollarit - rohkem kui Hiina ja India oma kokku. Hoolimata Jaapani majanduskasvu suhteliselt tagasihoidlikust kiirusest on selle SKT elaniku kohta umbes 38000 dollarit, mis on üle kümne korra suurem kui Hiina või India oma.

Lisaks on Jaapanis olulisi võnkeid, mis näitavad muutusi nii majanduse kui julgeoleku vallas. 1990ndad võivad olla kadunud kümnend, kuid Jaapani majandus on hakanud taastuma, kasvades nüüd rohkem kui 2% aastas ja hoobeldes mitme ettevõttega, mis on tõeliselt üleilmsed ja üliedukad.

Muudatused välis- ja kaitsepoliitikas on rohkem märgatavad. Jaapani kaitseagentuur täiustati jaanuaris täisministeeriumiks. Jaapan kulutab praegu rohkem kui 40 miljardit dollarit aastas kaitse peale ja peab ülal üht maailma kõige keerukamat ja nüüdisaegsemat sõjaväge. Umbes 1000 Jaapani sõdurit teenib Iraagis ja selle ümbruskonnas. Haritlased, ajakirjanikud ja poliitikud ütlevad ja kirjutavad praegu Jaapani rollist maailmas, mis kümnend tagasi oli mõeldamatu. Küsimus on selles, millal jaapanlased parandavad oma põhiseaduse artiklit IX, mis piirab Jaapani sõjajõudude rolli enesekaitsega, mitte selles, kas nad seda teevad.

Mitte igaüks ei tervita neid muudatusi. Jaapani naabrid, kes jätkavad muremõtete haudumist, mis pärinevad II Maailmasõjast ja Jaapani ebaõnnestumisest tegeleda adekvaatselt oma ajalooga, muretsevad Jaapani natsionalismi pärast. Sellest hoolimata on aktiivsem ja võimekam Jaapan tugeva demokraatia ja eduka majandusega oma naabrite parimais huvides. Ohuks ei ole uuendatud Jaapani militarism, vaid pigem Jaapan, mis on võimetu ja tõrges andma oma panust astuda vastu regionaalsetele ja üleilmsetele väljakutsetele, mille ees Aasia seisab.

Jaapan omalt poolt vajab jätkuvalt oma majanduse avamist ja reformimist, oma sõjaväe täiustamist ja vägede muutmist kättesaadavaks teatud madala pingelisusega, kuid inimjõu poolest intensiivsete missioonide jaoks alates genotsiidi ennetamisest kuni rahvuse loomiseni rahu säilitamiseks, mida on suuremas osas Lähis-Idast ja Aafrikast järjest enam vaja.

Jaapani liidrid peavad tegutsema ka tundlikult. Peaminister Shintaro Abe ei poolda hüppelist algust. Ühest küljest on ta tark, et mitte külastada Yasukuni templit, kus austatakse miljoneid Jaapani sõjas surnuid, k.a 14-t A-klassi sõjakurjategijat. Teisest küljest on Abe avalikud teadaanded, mis eitavad Jaapani "trööstinaiste" sundimist Hiinas ja Koreas, olnud parimal juhul kohmakad ja halvimal tundetud.

Oluline on, et Jaapan ja Hiina sepistaksid nüüdisaegseid suhteid. Kõrgtasemel visiitide suurenev sagedus - peaminister Abe käis oktoobris Hiinas ja Hiina peaminister Wen Jiabao oli alles Jaapanis - on tervitatav areng, kuid vaja on enamat. Kaubavahetuse ja investeeringuvood võivad suureneda ja peaksid seda tegema, mis on tõenäoline ainult siis, kui poliitilised suhted paranevad. Mõlemad riigid peaksid endid pühendama rannaligidaste ressursside konkureerivate nõuete diplomaatilisele lahendamisele. Igasugust vahetamist - sõjalist, hariduslikke, turismialaseid - tuleks edendada.

Ka maailm peab võtma arvesse Jaapani olulisust. Ei tohiks enam kauem keelduda Jaapanit õiglaselt kohtlemast rohkem kui 60 aasta taguste sündmuste pärast. Ei ole põhjust, miks Jaapan ei tohiks säilitada alalist istekohta ÜRO Julgeolekunõukogus.

Samuti peaks Jaapan olema täisosaline Aasia regionaalsetes korraldustes. Aasia on rikas oma dünaamilisuse poolest, kuid suhteliselt õhuke mõjukates poliitilistes, majanduslikes ja julgeolekuga seotud institutsioonides erinevalt Euroopast, kus sageli puudub dünaamika, kuid mis on tugev institutsioonide poolest. Prantsuse-Saksamaa suhted, mis on keskendunud enamikele kahekümnenda sajandi konfliktidele, moodustavad nüüd nüüdisaegse Euroopa tuumiku. Eesmärk peaks Hiina ja Jaapani jaoks olema sama.

Päevakord on praktiliselt piiramatu, k.a kaubavahetus ja investeeringud, energia ja kliimamuutused ning usalduse ülesehitamine julgeolekusfääris. Uus regionaalne institutsioon peaks baseeruma olemasoleval (nagu kuuepoolne leping, mida kasutati Põhja-Korea tuumaväljakutse juhtimiseks) või uuesti üles ehitatama.

Lisaks sellele peaks ÜRO tegutsema kui Aasia stabiilsuse garant ja regionaalse õitsengu allikas, justnagu see jätkab Euroopas põhirolli mängimist. USA-Jaapani liit on Ameerika positsiooni osas Aasias kesksel kohal. Eesmärgiks ei ole värvata Jaapanit mingisse Hiina-vastasesse koalitsiooni, vaid pigem suurendada USA-Jaapani koostöö ulatust. Mõlematel riikidel on palju põhjuseid seda eesmärki järgida, arvestades Põhja-Korea raketi- ja tuumaprogramme, terrorismi ja arvukaid väljakutseid stabiilsusele kogu maailmas.

Abe visiit Washingtoni aprilli lõpus on võimalus jätkata varasemal geopoliitilisel ajastul eostatud suhet. Tuleb loota, et seda ei varjuta kongressi kutsed Jaapanile vabandada ametlikumalt kui trööstinaiste puhul. Pigem peaks keskendutama tulevikule ja Jaapani kui riigi tervitamisele, mis on järjest enam võimeline ja suuteline tegutsema USA partnerina regionaalsete ja üleilmsete väljakutsetega tegelemisel.

Autor: Richard N. Haass