Kas telefoniga peaks saama (ainult) helistada?

Artikkel

- Uudised
- 15. mai 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kas telefoniga peaks saama (ainult) helistada?
Pealkirjas toodu on rumal küsimus - telefon ongi ju helistamiseks, järelikult peaks sellega saama rääkida. Aga kas ainult?
Aeg-ajalt kuulen või loen arvamusi, mis tõstatavad sellesama küsimuse. Loogika on just seesama - telefon on rääkimiseks, seega olgu ta ainult rääkimiseks.
Viimati oli see jutuks Vikerraadio teadussaates "Labor", kus teadusajakirjanik kinnitas, et tuleks hakata asju tegema lihtsasti ja võiks alustada sellest, et telefon on rääkimiseks. Ainult rääkimiseks. Nii olevat lihtsam ja loogilisem.
Meenutasin seda juttu, kui vahetasin olude sunnil telefoni. Minu jaoks on telefonil kindlasti helistamise kõrval ka üks abifunktsioon - telefonis peab olema telefoniraamat.
Minu pea ei pea enam telefoninumbreid kinni. Ja neid telefoninumbreid on nii palju, et nad ei mahu ka mobiili SIM-kaardile ära.
Mis siis ikka - paneme juhtme telefoni ja arvuti vahele, kopeerime numbrid-nimed esmalt vanast uude, siis uuest vanasse ning kõik on korras. Stopp! Jälle uus funktsioon, milleta ma läbi ei saanud - arvutiga ühendamine.
Käsi püsti, kes ei kasuta telefoni äratuskellana? Pole väga palju käsi… Telefon ajab päris rahuldavalt meid üles. Aga mitte ainult hommikul: ta näiteks meenutab meile, et hakkab koosolek, et koduteel on vaja poest läbi lipata.
Kui loen üles, milleks ma täna mingeid tehnilisi abividinaid kasutan, tuleb neid üle kümne. Ma ei hakka rääkima MP3-mängijatest ja fotokaameratest - telefon pole parim fotoaparaat. Kuigi koosolekul tehtud ideejoonise saab temaga vajadusel kaasa võtta küll.
Kui iga sellise asja jaoks oleks mul eraldi vidin, mis mul ainult seda funktsiooni täidab, ja ma peaks kõiki neid endaga kaasas kandma, näeks ma välja nagu hambuni relvastatud tehnovõitleja. Ja see oleks äärmiselt ebamugav. Ning kole.
Milles on siis küsimus või lahendus? Need asjad, mis on meie ümber ja mida me heal meelel kasutame, on mingi kindla põhiülesandega. See põhiülesanne võib kasutajate kaupa pisut ka erineda. Ja seda põhifunktsiooni peab olema lihtne ja töökindel kasutada.
Lisafunktsioonid ei sega ega tohi segada põhifunktsiooni ja üksteist. Ideaalis peaks need olema sama lihtsad kasutada.
Me ei tunne sageli oma tehnilisi abimehi, kardame neid või ei julge kasutada. Ja mis kõige hullem, me ei julge oma teadmatust (loe: abitust) endile tunnistada.
Siis tekibki olukord, kus süüdistame oma saamatuses tehnikat, tehnoloogiat, selle tegijat või keda iganes teist. Ainult mitte ennast.
Teisalt saavad need, kelle jaoks on telefoni juures oluline vaid helistamine ja keda muud võimalused segavad, osta lihtsa ja odava, ainult helistamiseks mõeldud telefoni. Edevus vist aga ei luba.
Mul on auto, millel on CD-mängija, raadio ja kliimaseade. Mõni asi veel. Neist enamiku juhtimine on toodud roolirattale.
Jäin mõtlema, milline oleks auto, millel neid lisavidinaid ei oleks. Igav ja ohtlik. Sõita Tallinna-Tartu vahet ilma raadio või muusikata on igav. Jah, mõni naudib vaikust ja mina kah vahel (selleks on siis ka väljalülitamisnupp).
Miks aga ohtlik? Muud midagi, aga igavuse peletamiseks kõrvalistmele pandud "sang" viib tähelepanu juhtimiselt, on liikluses ohtlik ja võib kerge avarii korral osutuda vigastuste tekitajaks.
Autor: Henn Sarv
Hetkel kuum