Meelis Laido vaba aeg möödub kardirajal

Telefoniga pead niigi olema tabatav, arvuti teel saab mind tööalaselt kätte esmaspäevast reedeni, märgib ta. 1998. aastal Silja Line Eesti ASi juhiks saanud Meelis Laido (47) oli firmas esimene töötaja ning on nüüd, mil Silja on ühinemas Tallinkiga, ka viimane allesjäänu.

Ta leiab, et firmajuht peaks arvutit tundma vähemalt minimaalsel tasemel. "Samas oli mul Soomes kolleege, kes ei kasutanudki arvutit. Kui sekretär selle töö ära teeb, pole probleemi," lisab ta.

Esimest korda puutus Laido arvutitega kokku aastal 1992 laevafirmas Inreko (täna Lindaliini AS), kus tegeles laevade varustamisega. "Seal olid siis lauaarvutid, põhiliselt laoti nendega kaarte. Kuid tehtud sai ka tabeleid ning kirjutatud kirju," meenutab ta.

Internetiühendust sellal veel polnud, e-kirju hakkas Laido saatma viis aastat hiljem, Baltic Toursis töötamise ajal. Baltic Tours esindas siis Baltimaades ka Silja Line'i.

Suureks internetiinimeseks Laido end ei pea. "Mootorisport on minu huvi, neid uudiseid ikka jälgin. Kui Marko Asmer sõitis viimati ühel võistlusel väga hästi, siis hakkasin kohe internetist lisainfot otsima," meenutab ta.

IT-alal peab Laido end iseõppijaks ja märgib, et pole kunagi olnud arvutifänn. Isegi kui on vaja panna autokuulutus internetti, teeb poeg selle ära. Lastel on see kuidagi väga käpas, tunnistab ta. "Mõne jaoks on arvuti A ja O, minu jaoks pole. Õnneks on mul olnud head abilised, kes on mind aidanud ja juhendanud," kinnitab ta.

Arvutiala fännamata on Laido samas varem kasutanud pihuarvuti võimalustega Nokia kommunikaatorit ja tänagi on tal taskus rohkem pihuarvutit kui telefoni meenutav seade. "Kunagi kasutasin WAPi, enam mitte. Lihtsam on helistada 1182 või lugeda uudiseid internetist, näiteks ETV24st," iseloomustab ta oma telefoniharjumusi.

Ja kuigi tema mobiil võimaldab ka fotosid teha, on laevafirma juht telefonikaameraga pildistanud harva, sest korralik foto- ja videotehnika on tal niigi olemas. "Mõnikord ununeb kaamera aga koju, siis olen küll telefoniga pildistanud," tõdeb ta.

Aastate jooksul on Laido kasutanud mitmeid mobiile, üleminek uuele telefonile on tihti olnud probleemne. "Kui harjud ühe tarkvara ja menüü ülesehitusega ära, on raske teisele üle minna. Pead ka andmed vanast telefonist uude ümber tõstma. Kas või mobiilne parkimine, mis on ühes telefonis mugavalt seadistatud ning uuele üle minnes tuleb veidi ümber harjuda," põhjendab Laido.

Tema tänasel Taivani firma HTC pihuarvuti-mobiilil on asukoha määramise seade GPS. Kui ikka autoga Tallinnas kuhugi sõites aadressi ei tea, sisestad selle telefoni ja seade juhatab sind eesti keeles kohale, kirjeldab Laido abimeest.

Pihuarvuti kaart sisaldab muu hulgas infot ka Tallinna ühesuunaliste tänavate ning teeremontide kohta. Tõsi, mõnikord ei leia GPS kaardil aadressi üles. Samas arvestab tema GPSiga pihuarvuti ka liikleja marsruuti. "Kui kuskil lõigata, seab ka GPS end selle järgi ümber ja hakkab uuesti teed juhatama," selgitab ta.

Laido märgib, et vajas asukohamäärajaga pihuarvutit peamiselt merel navigeerimise jaoks. Sõidad küll teistega koos, kuid tahaks ka üksinda hakkama saada, kinnitab ta. Sülearvutis on kaardid ja GPS olemas, kuid lisaks kasutab Laido ka ühte väikest paati, millel navigatsiooniseadmed puuduvad. Seal on HTC pihuarvuti-mobiil abiks, kuigi väikepaadiga ranniku lähedal sõites on kallas kogu aeg näha.

Tõsi, eelmisel aastal läbitud väikelaevajuhi kursustel õpetati Laidole ajalugu, sekstanti ja muud sellist, mis merel tegelikult harva abiks. "Kuid GPSi abil arvutis kaardi kasutamist - mida just vaja läheks - ei õpetatud. Seda tuleb vist oma raha eest juurde õppida," sõnab ta.

80 tundi kestnud väikelaevajuhi kursused maksid ligi 8000 krooni.

Merel navigeerimise vastu tekkis Laidol huvi eelmise aasta suvel, kui ta ostis sõbraga kahasse Hollandis meretraaleriks ehitatud vanema teraslaeva. Soomes tehti sellest seitsme magamiskohaga alusest huvilaev Amalia.

Mullu külastas ta oma laevaga Vormsit ja Saaremaad. "Hiljuti rääkisime, et sõidame tänavu kindlasti mõned Eesti väiksemad saared läbi," märgib laevaagendina töötav poeg Silver Laido. Kõne all on olnud nii Ruhnu kui ka Kihnu.

Terasest kere ning keskkütte tõttu saab seda alust hoida vees aasta läbi ning ka ringi sõita, kuni meri on jäävaba.

"Mulle on kogu aeg meeldinud vanemat tüüpi väikelaevad, mis on korralikult hooldatud, väärispuidu ja teraskerega. Olen sõitnud ka kiirete ja uhkete väikelaevadega, kuid lainetel põrkamine ei paku mulle erilist huvi," räägib Meelis Laido.

Ka paaril tema tuttaval on samasugused laevad, reeglina pundi peale. Üksi pidada on kulukas, ise ei sõida ka nii palju, seega on hea, kui saab seda kellegagi jagada, arvab Laido.

Paadiomanik on suure laevafirma Eesti esinduse juht olnud enam kui kümme aastat. Kuid - nagu tunnistab Laido - selle paadiga sai ta esimest korda merele alles eelmisel aastal. Samal suvel õnnestus aga paadi mootor merre kaotada ja sestap tuli osta uus.

Väikelaevade juurde viis teda teine hobi. "Kuna tegelesin aktiivselt võidusõiduga, siis mõtlesin sellest taanduda ja tahtsin mingit tegevust asemele võtta," kirjeldab ta merehuvi tausta. Oma mõju oli ka meremehest isal ning Saaremaalt pärit juurtel.

Siiski tegeleb Laido võidusõiduga tänaseni. See hobi sai esimese süsti juba lapsepõlves, kui Laido oli Kalevi suursõitudel sugulastest kohtunike tõttu alati kohal. "Mu austav ülesanne oli joonistada Pirita ringraja asfaldile kriidiga stardinumbrid, mille pärast olin väga õnnelik ja tähtis," meenutab ta.

Sõbralt laenatud karti proovis ta esimest korda 15aastaselt. Uuesti jõudis Laido kardisõiduni mõne aasta eest, hakates osa võtma hobiklassi Rotax Max võistlustest. "Esimesel aastal ehk sügisel 2003 sõitsin kaks võistlust ning sain kõigi käest ringiga pähe. Järgmisel aastal tulin Eesti meistrivõistlustel aga kolmandale kohale," kinnitab ta. Võistlejaid oli kokku toona 25, sealhulgas ka noored.

Hiljem löödi Rotax Maxi sari kaheks ja Laido sõidab - nagu ta ise nimetab - pensionäride klassis, kus osavõtjate vanus jääb 35. eluaastast ülespoole. Soomes-Rootsis sõidavad samas klassis ka 50-60aastased mehed. Eestis on täna vaid üks võistleja temast vanem.

2005. aastal võitis Laido selles klassis Eesti meistritiitli. Ainsa välisvõistlusena on tal kirjas EM-etapp Itaalias, kus tuli 56 osavõtja seas 36. kohale. Tänavugi sõidab ta Eesti meistrivõistlustel, mille start anti 21. aprillil Põltsamaal.

Laido kinnitusel eelistab ta kardisõitu, kuna see pole teiste mootorispordialadega võrreldes nii kulukas. "Lisaks oled nelja rattaga maa peal. Kiirus on sirge peal küll 130 km/h ja turvavööd ei ole," lisab ta. Laidole meeldib sõita pigem märja ilmaga, siis pole kiirused nii suured ja sõiduoskused tulevad ka paremini esile.

Mida kardisõit annab? "Eks ta ole pingete maandamine, teinekord ikka mõtled, et mida ma siia tulin. Aga kui start on antud, siis on mõnu täielik. Eriti, kui hakkad teistest mööda sõitma," räägib ta.

12 osavõistlust hooajal on paras koormus, lisaks teeb Laido ka üldfüüsilist trenni. "Saad laiskusetundest üle, lisaks hea enesetunne. Olen naisele öelnud, et kui kardisõidu maha jätan, võin hakata kiiresti vananema," muigab ta.

Laidot pikka aega tundev laulja Ivo Linna meenutab, et temale tuli Laido kardihobi suure üllatusena. Ta on juba keskealine inimene, aga võttis kardisõidu südamesse ja pidas ka dieeti kaalu alla saamiseks, kinnitab Linna. Laido kardiga pole Linna siiski ise sõitma sattunud.

Mere- ja kardisõidu kõrval on Meelis Laidol ka tubasemaid hobisid, nii on tal viimasel ajal mitu raamatut korraga käsil. Eriti huvitab teda mootorisport ja eelmise sajandi ajalugu. Tõsi, raamatuid saab Laido oma sõnul lugeda peamiselt talvel, kui muud harrastused vähem segavad.

"Imestan selliseid inimesi nagu Rein Kilk, kuidas tema jõuab, küll on tal ikka energiat. Aga aega on võimalik leida, prioriteedid tuleb paika panna," tunnistab ta.

Mille valib Laido prioriteediks pärast Silja Line'i lõplikku ühinemist Tallinkiga, mees täpselt veel ei tea. Kolmandat aastat on tal aga naisega haljastusfirma 101 Visiooni ja oma tähelepanu nõuab seegi.

Eesti kardisõidu meistrivõistlustel osalevad nii Meelis Laido kui ka tema poeg Silver. Neid on peetud aga ka vendadeks.

Silver Laido meenutab 2004. aasta hooaega, kui ta isaga ühel võistlusel koha pärast kemples. "Kommentaator oli terve võistluse kommenteerinud, et vennad Laidod tulevad jälle koos. Ju siis paistab isa nii noor välja," räägib ta.

Koos võistlevad Laidod 2003. aastast, kui isa pakkus oma vana karti pojale. "Rajal oleme suhteliselt võrdsed - kord üks parem, kord teine, tihtipeale väga väikeste vahedega," kinnitab Silver Laido.

2005. aastal oli Silver Laido Eesti karikavõistluste arvestuses viies ja isa Meelis neljas. "Mul olid küll paremad ringiajad, kuid ka katkestasin rohkem," põhjendab lapsevanem. Sel hooajal aga nad ühes klassis ei sõida - Meelis Laido võistleb nüüd üle 35aastaste arvestuses.

Silver Laido ei usu, et sõidab nii kaua kardiga kui isa. "Arvan, et eelistan siis rahulikumat elustiili kui temal praegu," märgib ta.

"Meelis Laido olnuks pillimehena edukas, sest ta on põhjalik, andekas ja hea maitsega," kiidab koos Laidoga aastaid koos esinenud Ivo Linna.

Kahe mehe tutvuse algus jääb ligi 30 aasta taha, kui Laido õppis konservatooriumis. 1980ndate aastate keskel hakkas Laido mängima ansamblis Apelsin. Kõrgkoolis flööti õppinud Meelis Laido hoidis seda pilli viimati käes 1988 ehk viis aastat pärast kõrgkooli lõpetamist. "Rohkem huvitas siis bändi tegemine. Töötasin filharmoonias ning reisisin Apelsiniga viis aastat mööda Venemaad," meenutab ta.

1990ndate lõpust saadik on Laido ja Linna korduvalt duona üles astunud. Alguses tihedamini - keskmiselt kord kuus -, nüüd harvem. Viimane ühisesinemine jääb Linna sõnul eelmisesse aastasse.

Kui tahetakse meilt kontserti, mängime estraadiklassikat, muidu esineme tantsuks, kirjeldab Linna ühiskava. Nende duo on esinenud ka Austraalias eestlaste päevadel ning USAs.

Laido sõnul tuleb tal täna aastas üks-kaks esinemist. "Pillid on kodus kogu aeg üleval, võin igal hetkel mängida," kinnitab ta.

Fotod: Maris Ojasuu, erakogu