Mõne aastaga 400-lt tuhande hobujõuni

Ardo Kalda 16. mai 2007, 00:00

Loo algus on tegelikult aastas 2001, mil 1. jaanuari hommik oli nüüdseks Eesti parimate sekka kuuluval autotuunijal Taavo-Erkki Vitsutil vaba. Ta otsis internetist endale hobiautot, vaatas nii Jaguari kui ka Maseratit, et teistest erineda. Ameerika autode veebilehel silma jäänud 1979. aasta Chevrolet Camaro ei lasknud enam õhtul und tulla.

Lehelt mobile.de leitud punane Camaro jõudis juba järgmisel kuul Saksamaalt Eestisse. Kahjuks - siinkohal Vitsut parandab ennast, et ikka õnneks - oli selle mootor viimseni äraaetud ning vajas putitamist.

Targemad soovitasid, et hobujõudude juurde saamiseks on vaja lisada kubatuuri. Sama mootor saigi pikema käiguga väntvõlli abil kubatuuri juurde ning töömaht kasvas 5,7 liitrilt 6,2 liitrile.

Pärast suvist Speedesti kiirendusvõistlust ütles sisetunne Vitsutile, et selle auto pakutavast tõmbest piisab. Toonasele neljasajale hobujõule tagasi vaadates hakkab Vitsut naerma ja lisab, et praegu paistab see number juba pigem huumorina.

Aasta lõpuks aga isu juba kasvas ja tekkis tahtmine veelgi rohkema jõu järele. Nii hakkas Vitsut internetist uurima, kuidas mootorile rammu juurde saada ja leidis ühe loo big block'ist, mille oli kirjutanud nüüdseks tema meeskonna pealiku staatusse tõusnud Pärtel Rõõs. See ingliskeelne termin tähendab eriti suure kubatuuriga mootoriplokke, mille töömaht on tavaliselt üle seitsme liitri.

Õnneks oli sel ajal Eestis Ameerika autode varuosadega kauplevas US-Partsis sobiv mootor olemas. See tuli ise lahti võtta, puhastada, tõsta surveastet ja panna uued plokikaaned.

2002. aastaks oli Vitsut rajal 500hobujõulise big block'iga. Aasta sündmuseks kujunes mehele hooaja tähtsaima võistluse Speedesti suure klassi võitmine.

Vanasõnagi ütleb, et süües kasvab isu, ja Vitsuti jaoks oli pool tuhat hobujõudu end suvega ammendanud. Pikad talveõhtud sisustas ta internetist materjali otsides ja nagu selgus, piisas vaid nukkvõlli vahetusest, et leida mootorist veel sada hobujõudu.

2003. aastal väisas Vitsut 600hobujõulise mootoriga juba päris tihti poodiumi ülemist otsa. 400 meetri läbimise ajad kippusid 11,4 sekundi peale.

Aasta lõpuks oli isu mehemoodi kasvanud ja koos Pärtliga otsustati vahele jätta 700 hobujõu etapp ja ehitada kohe 800hobujõuline mootor. Selgeks sai, et vabalthingavana pole selline jõud enam tänavasõidusõbralik.

Et Eestis sel ajal veel ühtegi Roots-tüüpi kompressoriga autot polnud, tekkis mõte olla esimene. Teadmisi polnud, kuid abiks oli internet. 600hobujõuline mootor müüdi ja ehitati täiesti uus töömahuga 8,1 liitrit. Kirsiks tordil sai suur ja läikiv kompressor.

Arvutuslikult tootis mootor u 850 hj. 2004. aastal kummitati autoga kiirendusradadel ja vaid sajandik jäi puudu Eesti tollasest veerandmiili rekordist, mis oli 10,33 sekundit. Tõsi, rekord sõideti poolenisti spetsiaalse kiirendusautoga, kuid Vitsuti Camaro oli siis veel täiesti tänavamasin.

Vitsut meenutab, et olukord võttis kukalt kratsima, sest isegi kui oleks ehitanud tänavasõiduauto tuhandehobujõuliseks, poleks aeg paranenud, sest vedrustus ei oleks seda lihtsalt talunud. Auto oli ka liiga raske, kaal on aga kiirenduse suurim vaenlane.

Auto oli selleks hetkeks nii seest kui ka väljast väga heasse korda taastatud. Vitsuti käsi ei tõusnud oma tööd lõhkuma, ainuke variant oli ehitada midagi muud kõrvale. Parajasti tuligi üks tuttav garaažis vedelevat keret pakkuma. Autol polnud esitiibu, nina, kapotti ega uksi. Neid polnud vajagi, sest need pidid spetsiaalautole kohaselt tulema plastist. Sügisel autot soetades uskus Vitsut, et on kevadel rajal, kuid mees hindas oma võimeid kõvasti üle. Kulus veel aasta, enne kui auto valmis sai.

Mullu juulis valminud masina uus mootor oli selleks ajaks käinud ka stendi peal, kus mõõdeti 1033 hobujõudu. Juulis osaleti esimesel võistlusel, kus aga paar juppi katki läksid. Hooaja viimaseks võistluseks said need asendatud.

See viimane võistlus läks sada protsenti korda ja võidu kõrval oli tulemuseks ka Eesti rekord veerandmiili kiirenduses - 9,209 sekundit ja 246 km/h. Vitsut sõitis ka veelgi kiiremini ehk 8,818 sekundit ning 258 km/h, kuid sellele ajale ei suudetud sõita nn backup-aega, mis oleks selle rekordiks vormistanud.

Tänavu loodavad mehed, et kõik õnnestub ja aega suudetakse veel parandada. Samas jääb Vitsut veidi ka pessimistiks. "Mul on arvatavasti tegemist, et seda 8,8 sekundi aega korrata," märgib ta.

Eesti Ameerika autode huviliste seas on tuntud Taavo-Erkki Vitsuti valge särgi töökoda: valge särgiga minnakse töökotta, ehitatakse läikiv tuhandehobujõuline mootor ja tullakse sama puhta särgiga ka välja.

Vitsuti sõnul talle lihtsalt meeldib, kui kõik asjad on korras ja omal kohal. Nii tõuseb ka töö efektiivsus, kui ei pea pidevalt raiskama aega sellele, et üks või teine tööriist on kadunud. Sama printsiipi rakendab ta ka põhitöökohal Info-Auto töökojas.

Vitsut on registreerinud ka kaubamärgi Erkki Engineering, kuid päris oma garaaži ta veel teha ei julge, et mitte tööd ja hobi segamini ajada. Praegune töö Info-Autos meeldib mehele piisavalt, et sellest mitte loobuda.

Rakendusliku kõrghariduse autode alal sai Taavo-Erkki Vitsut Tallinna Ehitusmehaanika Tehnikumist. Teadmised Ameerika autodest, mille alal Vitsutit praegu Eesti absoluutseks tipuks peetakse, on mees saanud internetist ja praktikast.

Kui kool andis mehele saksa keele, siis Ameerika autode kohta teadmiste omandamiseks oli vaja inglise keelt, mida ta kursustel õppis. Nagu Vitsut nendib, loeb ta seda nagu emakeelt. Vitsuti igapäevaseks ametiks on Info-Auto Kadaka filiaali juhatamine.

Fotod: Tanel Murd

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

Vaata kogu kava
Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:32
Otsi:

Ava täpsem otsing