Buenos Airese leiab Viru väljakult

Heidi Vihma 18. mai 2007, 00:00

Buenos Aires ajab segadusse. Ei saa aru, kas on tegemist lihtsakoelise argentiina rahvusrestoraniga, kus vahelduseks ka natuke hiina toitu pakutakse, või trendika südalinnarestoraniga. Sisekujundus räägib õhust ja kergusest, toitu oleks tehtud justkui külarahvale - peaasi et oleks palju ja et oleks toitev.

Sisekujunduses valitseb klaas - seinasuurused aknad vaatavad Viru väljakule, sama suur aken ühendab söögisaali köögiga. Klaasist on ka tualettruumide ja riidekappide uksed. Vaatest seekord rõõmu tunda ei saanud, üks aknaalune laud oli vaba küll, aga sinna ei lubatud istuda, see olla kinni. Niimoodi tühjana-kinnisena ta selleks pooleteiseks-kaheks tunniks jäigi. Köögiakna all kahest lauda ei olnud, üldse on suuri laudu rohkem kui väikseid.

Argentiina köök on lihaköök. Buenos Airese lihaportsjonite juures on ära toodud nende kaalud: 400 grammi grillitud looma sisefileed või põrsaribi, 300 grammi sea sisefileed või karbonaadi ja nii edasi.

Et maitsemeelt suureks lihaks ette valmistada, valisime üheks eelroaks cebiche - marineeritud lõhe laimikastmes ja teiseks krevetisalatiga täidetud avokaado. Ilmselt saime ühekorraga pihta menüü kõige leebemale ja kõige tugevamale toidule.

Krevetisalat oli eriliselt õrn, napi ja delikaatse maitsestusega, avokaado pehmelt küps. Seevastu lõhe oli tõeline külatoit: hiigelsuur portsjon jämedalt tükeldatud lõhet ja sibulat tulihapus marinaadis ohtra soolaga. Unustasime ära, et menüü lubas laimikastet, meie arvasime, et tegemist on äädikaga - võttis hambad krigisema.

Buenos Airese maakonna kanasupp oli täpselt see, mis nimi ütleb, ehtne külasupp - poolik kanakints lihaleemes. Peamiseks maitseaineks sool. Liharoaks valisime kõige väiksema - kakssada viiskümmend grammi looma sisefileed kastme, lisandi ja salatiga. Lihtne toit, liha pehme, lisaks helde käega jagatud friikartuliportsjon ja kausitäis salatit.

Lõpetuseks maitstud sidrunikook oleks justkui kokkuhoidliku koduperenaise tehtud, kellel oli küll ohtralt liivatainast, aga sidrunitega nappis.

Ka teenindus oli rohkem küla- kui linnastiilis: mantli pidin panema diivanile, sest garderoobis ei olnud kedagi; supp toodi enne salatit, kuigi olin just palunud vastupidist. Ja need salvrätid! Keskmine praehind on tükk maad üle kahesaja krooni ja klaasitäis majaveini maksab seitsekümmend krooni, aga salvrätikud on pisikesed ja paberist.

Nii et jälle üks koht, kus vorm sisu üle võidutseb - kena sisekujundusega restoran mõnusa muusika ja hea asukohaga, aga nii toidus kui teeninduses on liigagi palju arenguruumi.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:47
Otsi:

Ava täpsem otsing