Suursugune hooajalõpp Mahleriga

Kaheksandat sümfooniat loetakse Gustav Mahleri kõige olulisemaks oopuseks. Sama arvas ka helilooja, kirjutades 1906. aastal dirigent Willem Mengelbergile: "Lõpetasin just oma Kaheksanda sümfoonia. See on mu senikirjutatud teoste hulgas kõige tähelepanuväärsem. Ja niivõrd isikupärane oma sisult ja vormilt, et seda ei saa sõnadesse panna. Kujutlege vaid, et kogu universum hakkab helisema ja kõlama. Need pole enam inimhääled, vaid planeedid ja päikesed, mis ringi tiirlevad."

Teose ettekandel osalevad segakoor "Latvija", Eesti Rahvusmeeskoor, tütarlastekoor "Ellerhein", Tallinna Poistekoor, Eesti Riiklik Sümfooniaorkester ja kaheksa solisti - Svetlana Trifonova, Olga Kondina ja Galina Sidorenko Peterburi Maria Teatrist, Marlena Burkovska Lätist, Senol Talinli Türgist, Aleksandr Matvejev Venemaalt ning eesti lauljad Annaliisa Pillak ja Rauno Elp. Dirigeerib Nikolai Aleksejev.

Nime "Tuhande sümfoonia" sai teos pärast triumfaalset esiettekannet 1910. aastal Münchenis enam kui 3000 kuulajale autori juhatusel. Ettekandel osales 1030 muusikut. See andiski kontserdikorraldajale Emil Gutmannile idee reklaamida seda kui "Tuhande sümfooniat".

Helilooja ise seda nimetust heaks ei kiitnud. Kaheksas sümfoonia jäi viimaseks, mis kõlas esiettekandes helilooja eluajal. Kaheksa kuud pärast seda sündmust Mahler suri.

"Kõik minu eelmised sümfooniad on olnud üksnes prelüüdiks sellele," on helilooja kirjutanud. Inspiratsioon teose loomiseks tekkinud otsekui välgatusena ladinakeelset nelipühahümni lugedes, mis saigi esimese osa aluseks.

Teos koosneb kahest kontrastsest osast, milles on kasutatud kahte luuletust kahes erinevas keeles. Mõlemaid ühendab armastuse ja lunastuse idee.

Esimese osa tekstiliseks aluseks on vaimulik hümn "Veni, Creator Spiritus", mille autorlust omistatakse 9. sajandi benediktiini mungale ja Mainzi peapiiskopile Hrabanus Maurusele.

Sellele vastukaaluks valis Mahler oma lemmikkirjaniku Goethe "Fausti" teise osa lõpustseeni.

Kogu sümfooniat läbib kooriosa, mistõttu on teost nimetatud ka oratooriumiks või kantaadiks.

Muusikas püüdis Mahler liita eelnevate sajandite kogemused. Esimeses osas ammutab ta eeskuju oma iidolist Johann Sebastian Bachist, samuti suurte renessansiaja kooripolüfoonia meistritest.

Teine osa on pigem homofooniline ja kannab saksa hilisromantismi vaimu, olles kohati isegi impressionistlik.

Autor: Kersti Inno