Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Veel vanemahüvitist? Tänan, ei!
Hiljuti teatas valitsus, et järgmisest aastast pikeneb vanemahüvitise maksmise aeg 14 kuult 18 kuule. Tore uudis, ent siinkohal tahaksin ema ja naisena tänada lahkeid võõrustajaid eesotsas Reformierakonnaga ning öelda: "Aitäh, aga kõht on täis. Palun järgmine käik!"
Ärge saage valesti aru, olen vanemapalga tulihingeline pooldaja. Saan vanemahüvitise tähtsusest aru seda enam, et mu enda kaks last sündisid enne selle aega.
Aga raha on isegi Eesti praeguse suhtelise jõukuse juures piiratud ressurss. Emana pean pooltteist aastat riigi poolt võimaldatud rahamuredeta kodusoleku aega piisavaks. Teisalt näen laste kasvatamisel mitmeid kitsaskohti, kus oleks raha rohkem vaja.
Kolmandaks tuleb küsida, kui pikaks võiks vanemahüvitise maksmise aja siis üldse venitada ja kuidas mõjub see naiste tööhõivele ning seisundile ühiskonnas? Kas on ikka vaja soodustada naiste kodukanadeks muutumist?
On teada-tuntud tõde, et edukas saab olla vaid hingelähedast tööd tehes. Naised, kellele nende töö meeldib ja pakub lisaks väärikale palganumbrile ka eneseteostusvõimalust, kipuvad reeglina tööle tagasi juba varemgi kui pooleteise aasta pikkune hüvitatav aeg. On siis vaja ahvatleda neid raha pärast kauem kodus istuma või riiki petma ja palka peitma?
Eraldi probleem on osalise koormusega töötamise võimalus, milleks seadusandja samuti praegu võimalusi ei jäta. Kui keegi soovib olla lapsega kodus kauem kui poolteist aastat, peaks olema head võimalused vanemahüvitisest selleks raha kõrvale panna. Minu kogemuse järgi tuleb kolmandik palgast reinvesteerida töölkäimisse: kontoririietus, väljas lõunatamine, transport tööle ja koju. Pluss veel õhtul pärast tööpäeva kulinaarialetist kiiruga ostetud kallid valmistoidud. Lapsega kodus olles neid kulutusi teha ei tule.
Nüüd tuleks peredele ette anda järgmine käik ehk vaadata, mida nende vanemapalga toel sündinud ja sündivate laste heaks edaspidi teha võiks.
Üks variant on eelmise rahvastikuministri algatus arendada ja doteerida lapsehoiuteenust, sest alla 2aastast last hea meelega lasteaeda ei paneks. Teiseks võiks tõsta lasteaiakasvatajate ja õpetajate palkasid, kes meie kõige kallima varaga tegelevad vaata et suurema osa päevast kui me ise.