Aavo Mölder: maaelu võib päästa ühistegevus

Mitmendat põlve põllumees on koos oma veterinaarist abikaasaga sidunud end täielikult maa-eluga, lapsest saadik selles vaimus kasvanuna teisiti ei oskagi. Erinevalt tema enda lastest, kes kogu põllumajanduse rõõmu ja valu pealtnäinutena on valinud sootuks teised rajad.

Aavo Möldril on kirju ja huvitav elu. Nii nagu ta on ettevõtjana kursis tänaste põllumajanduslike kitsaskohtadega, tundis ta läbi ja lõhki ka nõukogudeaegset kolhoosi-sovhoosi majandamise kunsti - töötades pikka aega Laeva Katsesovhoosi direktorina.

Erinevatel aegadel on ta osalenud aktiivselt ka poliitilises elus - oli kahe viimase Ülemnõukogu koosseisu liige ning üks neist, kes hääletas Eesti taasiseseisvumise poolt.

Praegu kulutab Aavo Mölder oma energia 200 töötajaga ASi Tartu Agro juhtimisele.

"Tänased põllumajanduse probleemid saavad alguse Eesti Vabariigi taasloomise algperioodist - omandireform, maareform, põllumajandusreform," nendib ta.

"1990ndatel tegeldi olemasolevate struktuuride laialilöömise ja talumajapidamise taastamisega," räägib Mölder. "Eesmärk luua väikestele talumajapidamistele tuginev efektiivne põllumajandustootmine, kus põhilisi toiduaineid toodetakse Eestis, on täitmata. Vastupidi - kohalik tootmine on viimase 15 aasta jooksul langenud rohkem kui kaks korda."

Tema hinnangul võib põhjusi otsides vaielda, kas töötavate majandite jupikaupa laialijagamise asemel oleks tulnud need pigem erastada. Aga näib, et õige tootmisstruktuuri otsimise valud sektori sees ongi suurim probleem põllumajandussektori mõistmisel.

"Ometi on selge, et meie ise oma üdini liberaalse majanduspoliitikaga oleme Eesti põllumajanduse hetkeseisus süüdi," leiab Aavo Mölder. "Valus on kuulata jutte, kuidas põllumehed ainult virisevad ja toetusi tahavad. Aga kui 1990ndatel puudusid põllumajandustoetused, oli Eesti ilmselt ainuke riik maailmas, kes ei kaitsenud oma siseturgu." Nii lõidki odavad importkaubad kohalike tootjate hinnad alla. Piltlikult said Eestile saatuslikuks Uus-Meremaa odav või ja Ameerika kanakoivad, selgitab Mölder.

Maaülikooli teaduri Rando Värniku uuringu järgi vajab Eesti põllumajandussektor vältimatuid investeeringuid 22 miljardit krooni. Aavo Mölder kinnitab, et sama on seis tema juhitavas Tartu Agros. "Hiljuti läksime paarkümmend aastat vana haagisveoautoga ülevaatust tegema. Siis öeldi, et käru viidagu kohe minema ja autoga olgu see viimane kord," räägib Mölder, lisades, et käes on kriitiline piir, millest üle minna ei saa.

Euroopa Liitu astumisega on olukord Möldri hinnangul siiski paremuse suunas muutunud. Makstakse toetusi, samas on kaotatud tollid, nii et tootjail on nüüd kergem oma kaupa teistesse liikmesriikidesse viia.

Ja kuigi naaberriikides makstavad toetused on kordades suuremad, leiab Aavo Mölder, et ELi poliitika on mõistlik. Väiketootjatel on võimalus saada toetust pinnahoolduse kaudu isegi mitte-tootmise eest. Möldri hinnangul on euroliidu probleemid Eesti omadega võrreldes vastupidised - liigsuured toetusmäärad, ületootmine, suured laovarud ja kulud nende hoidmisel, keskkonna saastamisega seotud mured. "Eestis kõik need probleemid puuduvad, meie isevarustamise tase toiduainetega on umbes 75%," leiab Mölder.

Makstavate toetuste suurus ja selle avalikustamine on tema arvates omaette teema. "Kui inimesed loevad Äripäeva TOPist, et see või teine põllumajandusettevõte sai nii mitu miljonit toetust, siis tunduvad summad tohutu suured. Tegelikult tasuks arvestada ikka ettevõtte suurust," nendib Mölder. "Toetused hektari ja looma kohta on ju kõigile võrdsed."

Aavo Mölder on seda meelt, et tootmisest laekuv tulu koos toetustega ei taga investeerimist toetustega kaasnevate nõuete täitmise ajagraafikut arvestades. Ta toob näite: saades toetust 9-10 miljonit krooni aastas, maksab ettevõtja riigimaksudeks umbes 8 miljonit.

Küsimusele, kuidas edasi minna, vastab Aavo Mölder, et võti peitub suuresti ühistegevuses. Ühistu Laeva Piim, kus juhatuse liikmena on tegevad nii ta ise kui ka kaksikvend Mati Mölder, on positiivne kogemus olemas. Ühistu ostab toorpiima liikmetelt, tegemata vahet, kas too on väike- või suurtootja.

Mölder ei mõista, milleks ikka veel rääkida talustruktuuri juurutamisest. Väiketootjaid on võib-olla 6000, neist tootmistalusid veelgi vähem. Sellepärast ei pea ta õigeks rääkimist 27 000-37 000 talust, mis on tegelikult vaid katastriüksused, kus haritavat maad hektar või paar.

"Paraku moodustavad ka ühistuid pigem suurettevõtted, kel põllumajanduslik tootmine ainus sissetulek, kuigi tarvis oleks ühistegevust just väikestele tegijatele," leiab Aavo Mölder.

Maaelust ei saa mööda ka Aavo Möldri pereteemadel vesteldes. Tema vanemad olid mõlemad õpetatud agronoomid, isa koguni eesti punase veisetõu aretaja. Eks lapsepõlvekodust on pärit ka mõtlemisviis, mis maaelu südamelähedasena hoiab ega lase alla anda.

Aavo abikaasa Maie on töötanud 35 aastat zootehnikuna. Aavo sõnul tunneb naine Vorbuse farmis, mille perenaine ta on, ilmselt kõiki oma 700 lehma nägupidi.

"Kuna abikaasa tööpäeva pikkus on kümme tundi, siis n-ö poeskäijaks olen ikka mina," märgib Aavo Mölder, kelle lemmiktegevusedki seonduvad kodus toimetamisega, olgu selleks siis muruniitmine, tomatite kasvatamine või puulõhkumine.

Aiatöö on muide Aavo Möldri peamine hobi pillimängu kõrval.

"Pillimängu on meie peres ikka hinnatud, selle pisiku sain juba kadunud emalt kaasa," räägib ta. Aavo tütrestki on saanud muusikainimene, kes töötab kontsertmeistrina Tartu Karlova gümnaasiumis. Poeg Andrus on ametis Valio Eestis.

Aavo Mölder on hingelt tõeline põllumees, kes valutab südant Eestimaa põllumajanduse hea käekäigu pärast.

Põllumajandusega on tema suguvõsa tegelenud juba mitu põlve. Tema juhitav ettevõte on Tartumaa suurim ja uuenduslikem. Aavo väärtustab ja propageerib igal võimalusel kodumaiste põllumajanduse toodangut ning Eesti toitu. Tema eestvõttel on ühistegevuse osa piimasektoris mõne aastaga tunduvalt kasvanud.

Aavo on lisaks erialatööle ka ühiskondlikult aktiivne, kuuludes paljudesse põllumajandusega seotud organisatsioonide ning ühingute juhatustesse ja nõukogudesse.

Ta on kogu elu olnud töönarkomaan. Üsna tavaline on, et nädalas on tal seitse tööpäeva.

Aavo on täielikult pühendunud põllumajandusele ja oma väga tugeva analüüsivõime tõttu ei räägi ta kunagi põllumajanduse probleemidest ega prognoosidest neid põhjalikult argumenteerimata, mistõttu mina pean teda üheks paremaks põllumajanduse asjatundjaks Eestimaal üldse.

Kuigi me oleme kirja järgi kaksikud, on Aavo siiski kuus tundi vanem. Mitte küll sellepärast, aga ikkagi pean ma teda vanemaks vennaks, kes on alati olemas, kui lahendamist vajab mingi erialane või isiklik probleem.

Autor: Annely Allik