Case CX-seeria sai pisiasjadeni läbi mõeldud

Põhiline, millele ekskavaatorite konstruktorid tänapäeval uusi mudeleid välja töötades keskenduvad, on töö sujuvamaks ja kiiremaks muutmine, säilitades samal ajal masina ökonoomsuse. Või isegi suurendades seda näiteks senisest vähem kütust kulutavaid mootoreid konstrueerides.

Case CX210B on CX-seeria universaalseim ja Eestis ka kõige rohkem müüdud mudel. Põhjus võib olla selles, et masina kaal - 21 tonni - on maksimaalne, mida tohib eriloata teedel treileriga vedada. Üldse on CX-seeria valikus ekskavaatoreid kaaluvahemikus 16-29 tonni.

Eestis Case ehitusmasinaid müüva ASi Intrac Eesti müügispetsialist Andrei Kolomenski kinnitab, et jutuks olev roomikekskavaator kuulub Jaapanis toodetud Case'i kaevemasinate uude põlvkonda, millel seniste mudelitega võrreldes suurimaks uuenduseks täiesti uus Euroopa Liidu heitgaasinõuetele vastav Tier III mootor, mis on sõltuvalt töörežiimist 15-23% senisest säästlikum.

"Kui paljud mootoritootjad kohendasid euronõuete karmistudes vanu jõuallikaid neile vastavaks, otsustas Case täiesti uue mootori kasuks," selgitab Kolomenski. "Kui varem oli kasutusel kuuesilindriline mootor, siis nüüd on silindreid neli. Töömaht jäi endiseks, aga heitgaaside järelpõletussüsteem võimaldab mootori senisest ökonoomsemalt tööle rakendada." Mis tähendab seda, et sama tööhulga teeb uus kopp ära väiksema kütusehulgaga.

Case CX210B võimaldab töötada kolmel režiimil - manuaaljuhtimine, poolautomaatne ja täisautomaatne juhtimine. Viimasel juhul on võimalik ekskavaator sisuliselt programmeerida sääraselt, et ta sooritab teatud kindlad tööoperatsioonid ise, juhi hooleks on vaid jälgida, et mingeid ettenägematuid tõrkeid ei tuleks.

Tegelikult on ekskavaatori juures mootoril üsna kõrvaline tähtsus ja tähendus, sest põhiline tööorgan on sellise masina juures ikkagi hüdropump. Hüdraulika käitab kõiki ekskavaatori kaevetööks vajalikke sõlmi, mistõttu tegelikult määrab ekskavaatori headuse just hüdropumba tõrgeteta töö.

Kopajuhid on juba aastaid kurtnud, et kaevamis- ja laadimistööde igipõline probleem on tugev vibratsioon ja pidevad tõuked, mis töö käigus tekivad. Noole töö pehmemaks muutmiseks on Case CX210B noole liidesed varustatud eriliste kombineeritud kärgpuksidega, mis on lisaks kõigele ka sedavõrd tihedad, et vajavad määrimist alles iga 1000 töötunni järel. Tõsi - koppa noolega ühendavaid pukse tuleb määrida siiski iga 450 töötunni tagant, aga see on ka mõistetav, sest kopale langeb ekskavaatori töö käigus kõige suurem koormus.

Kolomenski räägib, et kuna ka varasem ekskavaator oli juba oma tööomadustelt väga hea, siis keskendusid konstruktorid uue mudeli väljatöötamise juures ka sellistele pisiasjadele, mis varem olid ekskavaatori tööparameetrite parandamise varju jäänud.

Nii on mugavaks tehtud masina igapäevane hooldamine - kütuse- ja õlifiltrid asuvad käeulatuses, tasub vaid katet kergitada. Ka jahutusradiaatorite juurde pääseb kenasti ligi, sama kehtib õhufiltri kohta.

Kui eriti peentest täiustustest rääkida, siis näiteks kabiinipõrandat katab porimatt, mis on paigutatud nõnda, et kui näiteks põrand voolikust veega üle lasta, ei satu vesi porimati alla. Näib tähtsusetuna, ent on kindlasti nutikas lahendus kaitsmaks kabiinipõhja läbiroostetamise eest.

Üldiselt kasutatakse Lääne-Euroopas roomikekskavaatoreid põhiliselt karjäärimasinatena, kuid Eestis ei põlata seda ka treileritega ühelt ehitusobjektilt teisele vedada.

Andrei Kolomenski hinnangul on selle põhjus ühest küljest meie firmade soov raha säästa, et vajadusel oleks olemas mõlema töö jaoks sobiv masin. Teisalt on roomikekskavaator üldjuhul siiski töökindlam ja vastupidavam oma ratastel veerevate vendadega võrreldes.

"Uutele klientidele on teinekord raske selgeks teha, miks Case on Hyundaist või Komatsust tüki maad kallim," möönab Kolomenski. "Samas firmad, kes juba Case'i kasutanud, teavad, et see masin on oma hinda väärt."

Ta lisab, et erilisi arvutiprogramme pole Eestis müüdud ekskavaatoritele tellitud. "Meil maksab inimese töö veel vähem kui arvutiprogrammid," nendib Kolomenski.