Uudised
22. mai 2007 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Misso telliste saamiseks tuleb kuid sabas seista

"Esimene laar telliseid, mille me põletasime 1992. aasta juuli lõpus, läks aia taha," ei tee Misso savitööstuse juhataja Lembit Luts algusaastate äpardustest saladust. "Pidime ahjutäie kühvlitega välja loopima."

Eks uus ahi oli sisse kütmata ja kellelgi polnud kogemusi, kõik oskused on omandatud töö käigus.

Pärast riigikorra muutumist ja majandite lagunemist kaalus Misso sovhoosis energeetikuna töötanud Lembit Luts, et mida nüüd siis edasi teha. Setomaa ja Võrumaa maapõuevara - savi - andis juba ammustel aegadel neis paigus talumeestele tööd ja leiba. 20. sajandil tegutses Missos Vungi (Luha) tellisetehas. Pidades oma endiste kolleegidega - energeetikutega - nõu, otsustas EPA haridusega insener vanasse kartulihoidlasse tellisetööstuse rajada.

Koos külameestega paigutati seadmeid, esimese gaasiküttel töötava põletusahju ladusid nad vana pottsepa Leo Seegari juhendamisel toonase Võrukivi tellisetehase kividest.

Kolme aasta pärast tegid töömehed uue puuküttega ahju juba omatoodetud tellistest.

"Puupõletus andis toodetele ilusa kollaka varjundi - meie olime tulemusega väga rahul," tõdeb savitööstuse juht.

Praegu tavalisi telliseid puupõletusahjus enam ei valmistata, küll aga tehakse seal eksperimentaaltoodangut. Neist töödest tõstab Lembit Luts esile Tartu Jaani kirikule aknaaluseid karniise ja kõnniteeplaate, mille glasuurkate Misso puupõletusahjus "kinnitati".

Esimestel aastatel kasutas tööstus toorainena Määsi karjääri savi, praegu on firma käes heledamat tooni ja paremate omadustega Joosu karjääri savi, see, mida kunagi kasutas Võrukivi.

Üks tellisetegu kestab ligi paar nädalat. Kõigepealt puhastatakse savi karbonaatsetest lisanditest ehk teisisõnu toormest pestakse kahjulikud ained välja ja see loob eeldused kvaliteetse toodangu saamiseks, selgitab Luts.

Seejärel, enne vormimist, lisatakse savimassile šamotipuru jt täiteaineid. Kärudele tõstetud tellised kuivatatakse enne põletusahju panekut. Põletamisprotsess kestab temperatuuril 930 YC 56 tundi. Praegu on Misso savitööstuses kuus tänapäevast gaasiküttega täisautomaatset põletusahju. Nende Saksa päritolu seadmete ahjude korpused meisterdasid savitööstuse mehed ise.

Misso telliseidki võib käsitöötellisteks nimetada, sest väga palju operatsioone - savi laadimine ja vormidesse paigutamine - käib käsitsi, sest tootmismahud pole nii suured, et tasuks automaatliine muretseda. Seega jälgib iga tööetappi meistri silm.

"Umbes 3% toodangust läheb siiski praaki. Aga ega kivid sellepärast veel raisku lähe - jahvatame nad vajaliku sõmerusega pulbriks, mille kasutame savimassi täiteainena," selgitab Luts.

Misso savitööstuse toodangust on kõige nõutavamad ahjutellised. Viimasel ajal ka klombitud tellised. Tootevalikus on veel kumerad nurgatellised, kahe kumera nurgaga tellised, karniisikivid ja kahte sorti katteplaate, toorsaviteelised ning jahvatatud savi. Lisaks tehakse jõudumööda eritellimusi.

Järjekord on pikk. Praegu kirjapandud kogused saab kätte augusti lõpus, kuigi iga päev tuleb põletusahjudest 350 tellist, seega aastas ligi 130 000 tellist.

Savitööstuse algusaastail töötas firmas kaheksa inimest, vahepeal kasvas töötajate arv 15 hingeni, nüüd on neid koos raamatupidajaga kuus.

"Praeguse tootmisvõimsuse juures on see optimaalne," nendib Lembit Luts. "Häid töömehi tuleb tikutulega otsida. Oleme väikeettevõte, kes proovib raskuste kiuste ellu jääda."

Misso savitööstuse toodangu kohta võin ma öelda üksnes häid sõnu.

Nende tellised on kvaliteetsed, tänu heale vee imavusele on nad külmakindlad, mistõttu võib nendest ka talvisel ajal müüri laduda.

Nüüd, kus Misso savitööstus kasutab Joosu karjääri savi, mis on parim ehitus- ja pottsepasavi Eestis, võiksid nad hakata tootma ka ahjupotte. Nendel tellistel on meeldiv kollakas toon.

Autor: Tiina Kolk