Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Romust peab taaskasutama 85%
Kõige lihtsamini ja väiksema kuluga on võimalik metallide taaskasutamine. Metallide osakaal romuautos on umbes 70%. Et saavutada suurem taaskasutusmäär, peab asuma töötlema ka autos sisalduvaid plastmaterjale, mis on massiprotsendilt järgmine suur grupp pärast metalle.
Karmistuvate jäätmekäitlusnõuete tõttu probleemtoodete käitlemisel on tekkinud täiendavad kohustused ka plastist valmistatud toodete tootjatele ja maaletoojatele-müüjatele. Euroopa Liidu liikmesriigid peavad vastu võtma meetmed eurodirektiivides püstitatud eesmärkide saavutamiseks. Kuna Eestis on jäätmete energiakasutusse suunamine alles arendamisel, on vajadus romusõidukite materjale taaskasutada seda suurem.
Plastide osakaal sõidukis on keskmiselt 10% ehk kaaluliselt 140 kg auto kohta. Plastiliike on tänapäeva sõidukis mitmeid ja nad on erineva taaskasutuse võimalikkusega. Näiteks ABS-plasti, millest on tehtud salongi plastmassosad, polstrid, liistud jne, on keeruline taaskasutada, kuna see on kombineeritud mitmest eri materjalikihist. Taaskasutus on kulukas ka polüamiidi, polüuretaani, polüvinüülkloriidi (istmed, radiaatorite korpused, isolatsioonimaterjalid) puhul.
Alati on lihtsam ja kasulikum taaskasutusse suunata suuremaid detaile, mille lammutuseelne demonteerimine on vähem töömahukas. Need on plaststanged, vedelike paagid, logarid jmt.
Eesti seadused juba nõuavad plastide taaskasutust. Näiteks plaststangede eemaldamine enne sõiduki purustamist on kohustuslik, kui materjal ei ole eraldatav pärast purustamist.
Autor: Andrus Kasema