Värvitootjad püüavad purki segada ehedat loodust

Koos võimaluste avardumisega muutub aga ka inimeste teadlikkus ja see, milliste kriteeriumide alusel valikuid teha.

Esmane valik tuleb teha värvitüübi järgi - kas valida vesialuseline värv, lahusti baasil värv või eelistada hoopis ökoloogilist värvitoodet.

Keemilistest värvidest on mugavam kasutada vesialuselist värvi, mis on vähese lõhnaga, kergesti pinnalekantav, kuivab kiiresti ja töövahendid saab puhtaks veega.

Lahusti baasil valmistatud värvi eeliseks peavad ehitusspetsialistid head imendumist aluspinda, pestava ja kulumiskindla kile moodustumist kuivanud värvi pinnale ning head tasanduvust - sellise värviga viimistletud pind jääb sile.

Saadaval on tiksotroopsed alküüdvärvid, mis ei tilgu ega voola. Lisaks on kriteeriumid, mille järgi valida läikeaste, millise pinna värv jätab, valida saab toone ja tihti ka hind on üsna suures vahemikus kõikuv.

Praegu puuduvad inimestel veel teadmised valida värvi keemiliste ja looduslike omaduste vahel. Mõeldakse küll, kuidas värv seinal või põrandal välja näeb ja kui lihtne on pinda hooldada või hiljem üle värvida, aga mõju ruumi sisekliimale ja ruumis viibivatele inimestele ei osata arvestada.

Vesialuselised värvid ei ole lahustivabad värvid. Ka need sisaldavad lisandina lahusteid. On olemas ka vesialuselised värvid, mille kohta öeldakse, et need on lahustivabad. Seda aga ei teata, mida lahustivaba värvi mõiste sisuliselt tähendab. Tegelikult võivad lahustivabades värvides sisalduda plastifikaatorid, mis kujutavad endast aeglaselt lenduvaid lahusteid. Need võivad mõjutada ruumi sisekliimat palju pikema aja vältel kui lahusteid sisaldavad värvid.

Lisaks ökoloogiliste tehnoloogiate abil valmistatud värvidele kuuluvad värvitootja Caparoli tootevalikusse minimeeritud emissiooniga värvid, mis ei kuulu küll otseselt ökoloogiliste toodete hulka, kuid on klassikalistest keemilistest värvidest siiski keskkonnasõbralikumad.

Caparoli info- ja koolituskeskuse juhi Pärt Taevi sõnul minimeeritud emissiooniga (Emssionsminimiert und Lösemittelfrei - ELF) värvide tootmisprotsess tavaliste keemiliste värvide tootmisest suuresti ei erine. Erinevus seisneb kasutatavas tooraines, mis on paremate omadustega. See omakorda võimaldab toota värve, mille koostises pole lahusteid ega plastifikaatoreid.

"Kui ei kasutata lahusteid, on ka tootmise keemiline koormus keskkonnale väiksem," räägib Taev.

Pärt Taev toob näiteks ettevõtte värvitoote Caparol Sensitiv, mille puhul on tegemist allergeenidevaba värviga. Kaitseks mikroorganismide eest, et värv paremini säiliks ja kaitseks näiteks hallituse eest, lisatakse sisevärvidesse konservante. Kuna Caparol Sensitivis Taevi kinnitusel konservante ei kasutata, tuleb seda värvi toota väga puhastes ruumides ja puhtast toorainest.

Caparol Sensitivi kaitseb roiskumise eest värvipurgi mõõdukalt aluseline keskkond. Mikroorganismidele ebameeldivatele tingimustele vaatamata on värvil siiski suhteliselt lühike säilivusaeg. Seetõttu ei seisa see toode ka poeriiulitel, kuna värvi toodetakse vaid tellimuste alusel.

Ökoloogilisi või n-ö pool-ökoloogilisi värvitooteid tuleks Taevi sõnul eelistada ruumides, kus viibivad lapsed, lapseootel naised või allergikud. Samuti magamistubades, kuna puhkeseisundis olev inimene on eriti tundlik igasuguste häirivate asjade suhtes.

Tartus tegutsev ettevõte Safran pakub täielikult ökoloogilisi viimistlusmaterjale. Safrani juhataja Tõnu Mauringu sõnul on põhjus proosaline - soovitakse pakkuda alternatiivi kunstmaterjalidele. Tänu looduslikele sideainetele jäävad värviga kaetud pinnad veeauru liikumisele avatuks ning tagavad nii maja enda kui ka viimistluse kestvuse.

Safrani toodangu algmaterjal tuleb täna enamasti Saksamaalt. Kohapealsest toorainest toodetakse savikrohvi. Mauringu sõnul võib head meelt tunda, et Eesti on esimene Ida-Euroopa riik, kus sedalaadi toodang laiema tarbijaskonnani jõuab. Sarnast poodi ei ole näiteks isegi Helsingis. Safrani firmapood asub Tartus, kontorit peetakse ka Tallinnas.

Eestlastele on hästi tuttav kaseiinvärv ehk nn kohupiimavärv. Et aga erinevad aluspinnad nõuavad ka erinevaid sideaineid, on looduslike värvide nimistu pikem - liimvärv, marmor-lubivärv ja puhas silikaatvärv. Looduslikke viimistlusmaterjale on just nii palju, et soovijal on võimalik kogu kodu või büroo nendest sobilikega viimistleda. Peljata ei tasu Mauringu sõnul ka seda, et looduslikud materjalid justkui ongi pehmed ja pudedad, mistõttu sobivad ainult õrnadesse kohtadesse. Tegelikult on olemas spetsiaalsed sideained ka niiskete ruumide tarvis. Need lasevad niiskusel aurustuda, ent kaitsevad siiski pinda ega lase otseselt vett läbi.

Mauring räägib mõõtmistulemustest mitmetes siseruumides. Nii mõõdeti ühes ruumis talvel õhuniiskuseks 18%, mis on Mauringu kinnitusel nii madal, et sellest võivad inimestel tekkida juba haigusnähud. Suvel seevastu tõuseb mittehingavates ruumides niiskuse tase liiga kõrgele, mis samuti ei mõju ruumisviibijatele hästi. Normaalne niiskustase ruumis on Mauringu sõnul 50%, kõikumine on lubatud +/-10%. Et sünteetiline materjal on umbne ning happelisuse (pH) tase madal, tekib allergeenide leviku ja niisketes ruumides ka hallituse oht.

Tõnu Mauring lükkab ümber väite, nagu oleksid vee baasil valmistatud värvid täielikult ohutud. Tema kinnitusel on nendesse just kõige rohkem säilitusaineid lisatud. Ta kummutab ka hirmu, et looduslikke viimistlusmaterjale tuleb väga tihti uuendada. Et tehnoloogia on vana, julgeb Mauring väita, et paljud looduslikud viimistlusmaterjalid on kestnud siseruumides aastasadu, ilma oma välimust minetamata.

Mauringu sõnul ostab 95% tarbijaist ikka veel keemilisi tooteid ja paljud jäävadki ostma. Et aga viis protsenti inimestest eelistab siiski ka ökotoodangut, on Mauringu hinnangul normaalne ja tubli saavutus. Tema arvates on tegemist mõttemalli küsimusega ning seda üleöö muuta ei õnnestu.

Keemiliste värvide kasutamises Mauring katastroofilist probleemi ei näe. Pigem on murekoht keemiliste värvide tootmise ja kasutamisega seonduv mõju keskkonnale. Kuna viimistlust uuendatakse sageli, on vanade värvide kulgemine prügimäele kaunis hoogne.

Autor: Mereli Kivi