Eesti Hagijas sobib rahvuskoeraks

Jaana Pikalev 25. mai 2007, 00:00

Me võime oma väiksel kodumaal uhkust tunda, sest Eestimaa pinnalgi on üks inimese sõber tõuloomaks tehtud. See oli 1947. aastal, kui NSV Liidu rahvamajanduse ministeerium otsustas, et igal liiduvabariigil peab olema oma koeratõug ning hakati aretama jahikoera eesti hagijat.

Kuni 1914. aastani kasutati Eesti alal jahipidamiseks peamiselt vene-poola hagijaid ja inglise rebasehagijaid foxhound'e. Nende ristandid kujundasid kohalikke hagijaid. Kahekümnendatel toodi sisse soome hagijaid, nende koerte töö- ja välimiku omadused muutsid samuti kohalikke koeri. Eesti hagija aretamisele andis tõukejõu 1934 välja antud määrus, mis keelas Eestis jahipidamise üle 45 cm kõrguste koertega. Sel ajal peeti kõigile jahiulukitele jahti hagijatega.

Hagija omaniku Piret Antsovi sõnul oli vastavalt meie metsaoludele vaja madalama turjaga hagijat, sest kõrged koerad kimbutavad kitsi, põtru ja muid sõralisi. Eesti hagijas on aga madalajalgne ja ajab jahil hästi jänest, rebast ning ilvest. Eesti hagija omapära on see, et ta ei ole kiire, aga on püsiv. "Nagu eestlane ikka, selline pika mõtlemisega ja järjekindel," ütleb Antsov.

Kodumaise koeratõu eelis on, et teda ei pea jahiks õpetama, kuuendaks elukuuks on tal hagimismehhanism justkui sisse kodeeritud. Jahtides annab ta osavalt häälega märku, kui jälgi ajab, hagijal on selline naljakas kile ja nuttev hääl, kui saaki näeb. "Paljud küsivad, et miks ma piinan koera, sest koer niutsub hirmsasti rihma otsas, tegelikult on ta aga mõne hea jälje üles korjanud," selgitab Antsov, "hagijas on väga sõbralik, sest ta peab suutma töötada ka teise peremehega, siiski enamik jahimehi eelistavad jahilkäimiseks oma hagijaid."

Raplamaa jahimehe Andres Pajuri hinnangul ei sobi eesti hagijas vanale inimesele seltsiliseks. Mehel on juba teine eesti hagijas, kellega ta jahti peab. Peremees kutsub oma truu looma hellitavalt Anniks, õige nimi on Ariadne. Ehkki loomaarstist jahisõbral on õue peal haukumas ka hõbekarva laika, on ta 17 aastat eelistanud hagijaga jahti pidada. Laika olevat ta muretsenud vaid moepärast, sest teistel ju on.

Eesti hagijatel puudub iseloomulik koeralõhn. Kui looma väljas pidada, tuleb siiski loomulik märja koera lõhn juurde, ent väga suur tõueelis on, et tal pole spetsiifilist lõhna.

Kas eesti hagijas on Eesti rahvuskoer? "Milline peab olema üks rahvuskoer," küsib Antsov ja osutab, et Mehhiko rahvuskoer on Mehhiko karvutu harjaskoer, kuid neid pole seal kuigi palju ja mehhiklasi see loom eriti ei sümboliseeri. Siiski Euroopas on enamikul riikidel rahvuskoerad ja nii-öelda põlistõud. Mõnel riigil on lausa mitu rahvustõugu, kuid Eestis seda veel kinnitatud ei ole, küll aga ilutseb Kennelliidu vapil Eesti hagijas.

Antsovi sõnul tuleb hagija pidamisel arvestada, et temaga peab palju tegelema. See tähendab, et jalutamisest üksi ei piisa, ta peab joosta saama. Metsa temaga minna ei saa, sest hagijas paneb nina maha ja jookseb jahti pidades minema. Eestis on jahiseadusega piiratud, et koera tohib metsas rihma otsast vabaks lasta vaid augusti lõpust kuni veebruari lõpuni, kui kestab jahihooaeg, vastasel juhul võib see olla ohtlik poegivatele metsloomadele.

Eesti hagija tunneb ära valgete käppade järgi, kõhualune on valge ja saba ots valge, lontis kõrvad. Teistest hagijatest eristab teda veel see, et ta on kolmevärviline - pruun, valge, must. Hagija üks omapära ongi, et saba ots peab olema valge, et see jahimehele metsas jälgi ajades silma jääks.

"Hagijas ei ole odav koer, see oleks sellele tõule väär reklaam, ent väga kallis ta ka ei ole," ütleb Antsov, kelle sõnul ei saa jahikoer liiga kallis olla. "Kui jahimees ostab endale kümne tuhande kroonise koera, läheb sellega üks kord metsa ja see on kõik, ma arvan, et ta vahetab väga kiiresti tõugu. Näiteks taksid ja laikad on samamoodi levinud jahikoerad ja nendegi hinnad algavad paarist tuhandest kroonist. Hind oleneb ikkagi sellest, millised on ta esivanemad ja palju temaga tegeletud on. Päris suur vahe on see, kas põlvkondade vältel on tehtud korralikud paaritused, tuleb vaadata koerte sugupuud. Näiteks Eesti hagijatel ei ole pärilikke haiguseid, teistel tõugudel aga on: spanjelitel kõrvad, tšau-tšaudel silmad, igaühel on midagi. See tulebki sellest, et nad on ülearetatud, liiga palju lähedasi suguluspaaritusi tehtud."

Jahimees Pajuri sõnul on tõupuhtuse hoidmise probleem suur: "Kui omale hagija kutsikat otsisin, siis rääkisin paari emase hagija pidajaga. Selgus, et enamik eesti hagijad olid omavahel sugulased. Polnud leida emastele peigmeest. Tundub, et vahepeal hakati kutsikaid müügiks tootma ja rikuti aretusnorme, sest sugulasverekoeri ei tohi omavahel paaritada. Sealt tulevadki tõupuudused."

Samas arvab Pajuri, et tõutunnuste tagaajamisega ei peaks ka liiale minema: "Kõikidel jahikoertel peavad olema paberid jahil käimiseks, kuid seda ei kontrollita. Tõukoera ja krantsi hinnavahe on umbes viie-kuuekordne. Eesti hagija õnnetus on see, et temast taheti näitusekoera teha. Välimiku hinde järgi anti paaritamisluba. Minu hagijas sai ainult rahuldava hinde ja tõuliit paaritamisluba ei anna, kuid metsas on ta ikkagi tööloom. Vaadatakse, kui hea ta välja näeb, aga ei saa ju võrrelda puudlit ja hagijat. Eelmist hagijat ei lastud mul samuti paaritada, sest tema saba oli pikem, kui lubatud ja sai näitusel ebapiisava hinde."

Eesti hagijas on energiline koer. Inimesed mõistavad koera energilisust valesti - temale tuleb pakkuda tegevust - jahikoerale jahti, mängimist. See tähendab, et ta vajab peremehe energiat endale. "Mina pidin oma koeraga neli korda nädalas koeraga trennis käima, sest tal oli nii palju energiat," räägib Antsov ja lisab, et eesti hagijas sobib kõige paremini nooremapoolsetele inimestele.

Eesti hagija tunnused

Keskmist kasvu tugevkuiva kehaehitusega. Luustik tugev, lihastik hästi arenenud. Nahk tihe, voltideta. Temperamendilt tasakaalukas, liikuv. Tüübipärane allüür ulukit otsides - galopp ja lai traav, ulukit jälitades - kiire galopp.

Ajukolju ümar, mõõdukalt lai, kulmukaared selgesti nähtavad, kuid mitte kõrged. Üleminek koonult otsmikule pole järsk. Koon sirge, pikkus võrdub peaaegu koljuga. Kuivavõitu mokad katavad tihedalt igemeid. Lai ninapeegel on must, kollaselaigulistel koertel võib olla ka tumepruun.

Valged, tugevad, õige on käärhambumus.

Veidi viltuse asetusega, tumepruunid. Laugude servad tumedad.

Õhukesed, sobiva pikkusega, rippuvad, madala asetusega ja liibuvad vastu põski. Ümarate otstega ja kaetud lühikese karvaga.

Ümar, lihaseline, kuiv, sileda nahaga.

Lai, märgatavalt tünjas, pikk ja sügav. Roided ulatuvad küünarnukkideni, ebaroided hästi arenenud.

Kuivad, luised, lihaselised, eestvaates sirged ja paralleelsed. Eesjala pikkus on umbes pool turja kõrgusest. Aba- ja õlavarreluu moodustatud nurk on 115-120Y. Küünarnukid on tihedalt vastu keret ja suunatud tahapoole. Küünarvars lõikes ovaalne. Kämmal lai, peaaegu vertikaalne.

Turi ulatub üle seljajoone. Selg sirge, lai ja lihaseline. Lanne lühike, lai, lihaseline ja kumer. Laudjas lühike, lai, lihaseline, kergelt luip.

Kuivad, luised, lihaselised. Tagantvaates sirged ja paralleelsed. Luude moodustatud nurgad hästi märgatavad. Pöid peaaegu vertikaalne.

Ovaalsed, kummis, tihedalt kokkusurutud varvaste ja maasse suunatud küüntega.

Vaba liikumine, hea tõuge, vaba samm.

Mõõgakujuline, aluse juures jämedam, otsa poole sujuvalt peenem ja ulatub kannaliigeseni. Koer hoiab saba seljajoonest veidi allapoole.

Lühike, ühtlane karm, läikiv. Aluskarv on nõrgalt arenenud. Saba on peaaegu kogu pikkuses kaetud ühtlaselt tiheda karvaga ja seepärast näib olevat jämedavõitu. Sabaotsa poolt on karv pisut lühem.

Ülekaalus on mustalaiguline kõrbpiirdega värvus. Laikude suurus pole piiratud. Lubatud on kõrbpiirdega mustjaspruun värvus, punase ning sadulavaibataolise laiguga seljal.

Turja kõrgus on isastel 45-52 cm, emastel 3 cm madalam.

Fotod: Meeli Küttim, Andras Kralla

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:32
Otsi:

Ava täpsem otsing