Harf on vibu sugulane

Tiina Kolk 25. mai 2007, 00:00

Harf pärineb vibust. Juba ammustel aegadel selgus vibu meisterdanud inimesele, et lisaks loomade küttimisele manab selle relva pingule tõmmatud loomasoolikast valmistatud keel kauneid helisid. Siis pani ta kõrvale teise pikkusega keele, mis tegi vastavalt kõrgemat või madalamat heli… ja oligi harfi eellane valmis, sõnab tunnustatud interpreet ja muusikaakadeemia dotsent Eda Peäske.

Muusikaloost on teada, et harfi esiisa helises juba neli tuhat aastat enne Kristust sumeritel, vanim leitud mitme keelega harf pärineb Egiptusest. "Olen käinud seal Ramses III hauakambris, mida, muide, nende seinamaalingute järgi, millel kujutatakse kaht jumalale kiitust laulvat harfimängijat, kutsutakse ka Harfimängijate templiks," märgib Peäske. Nendel kuulsatel joonistustel on näha, et harf on kolmnurkse kujuga ning teda mängitakse nagu tänapäevalgi - käed on mõlemal pool keeli.

Legendid räägivad, et õhulise ja idüllilise häälega harfi mängisid inglikoorid ning noor kuningas Taavet leevendas selle muusikaga Sauli hullusehooge.

Euroopasse jõudis harfitaoline pill umbes kaheksandal sajandil. Varajased harfid olid väikesed kantavad pillid, neil oli iga heli mängimiseks eri keel. Esimene pedaalharf, millel sai mängida poole tooni võrra muudetud helisid, loodi 1720. Kaksikpedaalharfi patenteeris 1801. aastal Londonis saksa päritolu Pariisi pillimeister Sebastien Érard. Nüüdisaegne harf on seitsme pedaali ja ligi poolesaja keelega, mis asetsevad pilli kaela ja kõlakasti vahel. Seitse pedaali aluse küljes on ühendatud järjekorras kõigi põhihelistiku keeltega. Pedaalide kahekordse kõrgenduse mehhanism võimaldab keeli nii pingutada, et mängida saab poole ja terve tooni võrra muudetud helisid. Uuenduste viimistlemise lõpetas Érard aga 1810. aastal.

Harf oli siis ja on ka tänapäeval valmistatud erinevatest puuliikidest - kõlalaud kuusest, keelteliist võimalikult tugevast puidust jne. Ega ükski pillimeister seda ju väga täpselt avalda. Pilli sees on keerulised mehhanismid, mis on erinevatest metallidest - teras, pronks jne. Keeled on vastavalt jämedusele kas metallist või keerutatud loomasooltest. Tänapäeval kasutatakse kõige kõrgemas osas ka nailonkeeli, mis pisut paremini vastu peavad. Kuid oma kõlalt pole siiani suudetud leiutada midagi paremini kõlavat kui seesama algne loomasool, nendib Peäske.

Harf on haruldane ja efektne pill, teda mängivad vähesed. Paljude arvates ongi harf eelkõige orkestripill, aga siiski on heliloojad komponeerinud lisaks suurvormide harfisoolodele ka ansambli- ja soolopalu. "Neid on palju, mainimist vääriks kindlasti Debussy` sonaat flöödile, vioolale ja harfile ning Hindemithi sonaat sooloharfile, mis on mu lemmikud. Praeguse aja kuulsamad ja aktiivsemad harfimängijad on Anna Verholantseva (kes on ka korduvalt Eestis esinenud) ja Pariisi esiharfist Isabelle Moretti," tunnustab Eesti Muusikaakadeemia magistrant Liis Jürgens.

"Harfi võimalused on kahjuks pisut piiratud. Ta kõlab ära ja kõik. Ei saa hoida hääli kinni, teha pika noodi peal crescendo't, erinevate artikulatsioonide valik on väike. Samuti seab piirid see, et on küll seitse pedaali helikõrguste muutmiseks, aga inimesel ikka vaid kaks jalga. Oma olemuselt on harf siiski värvi- ja saatepill ning on ütlemata ilus, kui keegi mängib harfile "viisi peale". Sellist muusikat on kõige rohkem kirjutatud just harfile ja flöödile - kahele maailma vanemale instrumendile," selgitab Eda Peäske. Eesti muusikast tunnustab ta eriti Erkki-Sven Tüüri 1985. aastal komponeeritud teost "Graafiline leht", mida nad on koos flöödimängijast abikaasa Raivo Peäskega kümneid kordi ette kandnud.

Eda Peäske õpilane Liis Jürgens õpib lisaks harfimängule kompositsiooni ja on oma loomingus harfi korduvalt kasutanud.

Eestis võib harfimängijaid kahe käe sõrmedel üles lugeda - legendaarse Zvenislava Sillamaa õpilased Eda Peäske, Kai Visnapuu, Cornelia Lootsmann (praegu Saksamaal) ning Eda Peäske õpilased Saale Kivimaker-Rull, Lily-Marlene Puusepp (praegu Soomes) ja Liis Jürgens. Samuti töötab Eestis juba mõnikümmend aastat Leningradi konservatooriumis harfimängu õppinud Tatjana Lepnurm.

Sellest loetelust võib jääda mulje, nagu oleks harf puhtalt naiste pill - tegemist on kerge, õrna ja pilkupüüdva välimusega instrumendiga. "Tegelikult nõuab harf väga suurt füüsilist jõudu ja vanasti mängisid harfi loomulikult mehed," kommenteerib muusikaõppejõud. "Harfimängijal peab olema väga hea koordinatsioon - tal on samaaegselt tegevuses nii käed kui ka jalad, kusjuures neist tuleb alalõpmata puudus ja seega peavad kõik liigutused alluma ühele mõtlemisele."

Eda Peäske avastas harfi Estonia teatris. Ta on teatriinimeste laps (ema oli baleriin, isa ja võõrasisa balletitantsijad) ning käis seega paljusid etendusi vaatamas. "Mina ei olnud selline laps, kes tohtis etenduste vaheaegadel mööda lavataguseid ringi joosta. Ema viis mind enne etendust saali, vaheajal jalutasin korralikult fuajees ning rääkisin tädidega juttu. Pärast etendust tuli ema mulle järele," meenutab Peäske.

Aga ühel vaheajal "märkas" ta, kuidas tema tulevane õpetaja Zvenislava Sillamaa orkestriaugus oma partiid harjutas. "Harf paiknes sellel ajal orkestribarjääri ääres ja nii ma koos teiste lastega kõõlusin seal ning vaatasin, kuidas ta mängis, ja otsustasin, et klaverist, mida ma olin õppinud juba 5. eluaastast peale, on mul villand ning ma hakkan harfimängu õppima," meenutab Eda Peäske. Ja kangekaelne tüdruk sai oma tahtmise - muusikakeskkoolis loodi harfiklass. Tema toonane klassiõde Kai Visnapuu mängib praegu Vanemuise orkestris harfi. Eda ise alustas tööd Estonia teatris juba II kursuse tudengina ja on jäänud teatrile siiani truuks.

Liis Jürgens õppis muusikakeskkoolis nn b-klaverit, mis tähendab, et pärast algklasse peaks tulevane muusik endale põhiinstrumendi valima. Samuti nagu Eda Peäske, tõi juhus tedagi 11aastaselt harfi juurde. "Kuulasin harfimängu, mille kõlavarjundid lummasid ja võlusid mind. Ja võluvad praegugi. Arvatavasti polnud ma varem midagi nii õhulist ja värelevat kuulnud," kõneleb magistrant.

"Osati sarnaneb harfimäng mõne spordialaga: vahel tundub mulle, nagu oleks see käte iluvõimlemine või mõni idamaine võitluskunst, kus tuleb iga päev trenni teha, et kõik liigutused oleksid vabad, koordineeritud ja puhtalt sooritatud. Kõik, mida harfimängija kätega teeb, väljendub ju otseselt kõlas, kontakt keeltega on vahetu," konstateerib noor muusik.

"Sillamaa süstis minusse austust, lugupidamist ja vastutustunnet selle instrumendi ning mängimise kunsti suhtes. Tema õpetuse tuum oli kaunis kõla - harf pidi alati kõlama puhtalt ning väga hästi (minu ettekujutuses oli see kõla avatud ja ümmargune nagu koobas)," kõneleb Liis Jürgens.

Täna, kui Eda Peäskel on võimalik võrrelda Leningradi Fabrika imeni Lunatšarskovo narodnõh instrumentov tehtud harfe Itaalia firma Salvi toodanguga, tunnustab ta ülivõrdes viimaste pille. Need kõlavad ju peaaegu iseenesest. Samuti töötab neil laitmatult kogu mehaanika, ehk et pill häälestub.

"Kui kaheksa aastat tagasi osteti Estoniasse esimene Salvi ja ma teatri koridoris teda esimest korda proovisin, hakkasin nutma. Jah, ma olin lootnud, et see pill on hea. Aga ka kõige salajasemates unistustes ei osanud ma arvata, et nii hea… Nüüd olen muidugi juba "normaalse" eluga harjunud. Vene pill tegi ka häält, aga Zaporožets ju ka sõidab. Ent need, kes kordki on istunud Mercedeses, enam Zapakat millegipärast ei taha. Muide, võrdlus Zapakaga on väga täpne eelkõige hinna tõttu."

Teatrile kuuluvat pilli mängides unistas Peäske ka isiklikust Salvi harfist. Umbes aasta tagasi ja pangalaenu abiga kaua unistatud soov täitus. "Iga pill on oma kõlaga ja mul on tohutult vedanud - see on väga hea kõlaga harf. Esimesed kontserdid oma isikliku pilliga toimusid Türi ja Käru kirikutes ja just seal sain aru, et see pill "läheb kõlisema". See on pill, millega saab mängida nii ülivaikset, kuid kandvat piano't, kui ka suuri võimsaid akorde, ilma et midagi plärisema hakkaks," tutvustab Eda Peäske oma harfi, millega ta mängib kõikidel teistel kontsertidel väljaspool teatrit.

Fotod: Meeli Küttim

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    25. November 2011, 10:32
    Otsi:

    Ava täpsem otsing