Prantslaste puudutus

Teineteise järel on võimalus vaadata prantslaste suurteoseid ja nende ameeriklaste uusversioone, millest suuremat osa pole varem Eestis näidatud.

Kavas on kümme filmi, mis peaks andma küllusliku ja kvaliteetse ülevaate seitsmekümnest aastast Prantsuse ja Ameerika kinoajaloost.

Hollywoodi stuudiotes ümber tehtud prantsuse filmide nimekiri on pikk: alates Julien Duvivier' 1936. aastal ilmavalgust näinud "Pépé le Mokost", mille juba 1938. aastal adapteeris John Cromwell oma filmiks "Alžeerlased", kuni Gérard Krawczyki "Taksoni" (1998), millest sai kuus aastat hiljem "New York Taxi" (režissöör Tim Story). Kokku võib lugeda umbes viiskümmend filmi.

Esimese paarina jõuavadki kinos Sõprus publiku ette prantsuse film noir'i ühe teerajaja Julien Duvivier' populaarsemaid filme "Pépé le Moko" ja selle filmi Hollywoodis vändatud uusversioon, John Cromwelli "Alžeerlased".

Originaalfilmis on Pépé Prantsusmaalt Alžiiri välja saadetud kurjategija, kelle süda igatseb koju. Saatuslik kohtumine kauni prantslanna Gabyga paneb mehe elu ohtu, sest ta peab põgenema teda jälitava politseiniku eest.

Uusversioon "Alžeerlased" kandideeris neljale Oscarile. Filmi produtsendid püüdsid hävitada kõik prantsuse algversiooni koopiad, kuid tulutult.

Teise paarina näeb Jean Renoir' filmi "Metslane" ning selle ameeriklaste uusversiooni "Inimese iha", mille lavastas Fritz Lang.

See on lugu armukolmnurgast, inimloomusest ja selle tumedamast poolest.

Jean-Luc Godardi debüütmängufilm "Viimsel hingetõmbel" on üks filmiajaloo enim analüüsimist leidnud teos.

Filmi sisu on ääretult lihtne. Michel Poiccard varastab Marseille's auto, et kihutada Pariisi oma armastatu juurde. Põgenedes laseb ta maha politseiniku. Kohtudes taas ameeriklanna Patriciaga uitavad noored ühelt Seine'i kaldalt teisele, politsei kannul…

1983. aastal valminud Jim McBride'i uusversioon "Hingetult" viib filmi tegevustiku Ameerikasse, kus 1980. aastate seksisümboliks tõusnud Richard Gere kehastab kriminaali, kes Las Vegasest Los Angelesesse põgenedes kohtub noore prantslannaga.

Neljanda paarina näeb Jean Reno filmi "Uppumissurmast päästetud Boudu" ja selle ameerika versiooni Paul Mazursky lavastatud filmi "Beverly Hillsi hulkur", kus peaosalist kehastab Nick Nolte.

Originaalloos viskub Pariisi kodutu Boudu Seine'i jõkke. Kui liberaalsete vaadetega raamatupoodnik ta päästab, asub hulgus oma uues peres anarhismi külvama.

Viimase paarina on kinolinal esimeseks moodsaks prantsuse põnevikuks ristitud Luc Bessoni "Naine nimega Nikita". Sisult prantslaslik, vormilt Hollywoodi ja Hongkongi märul, räägib film heroiinisõltlasest teismelisest Nikitast, kes järjekordse annuse jahil tapab enda teadmata politseiniku. Tüdruk mõistetakse surma, kuid seejärel pakutakse talle võimalust töötada palgamõrtsukana valitsuse heaks.

John Badhami uusversioonis mängib palgamõrtsukat Bridget Fonda, kes lastakse vabadusse mööndusega, et ta peab iga kell olema valmis valitsuse käsul tapma.

Teadmata midagi prantsuse uuest lainest, Godardist ja tema käekirjast, nägin filmi "Viimsel hingetõmbel" päris poisikesena kusagil 1980ndate keskpaiku. Mällu jäi Jean-Paul Belmondo, keda olin seni näinud hoopis teistsugustes prantsuse kriminullides. Rohkem suurt midagi.

Teine kord nägin filmi juba 1990ndatel, kui olin juba kuulnud üht-teist teistlaadsest kinost, n-ö autorikinost, mille definitsioonist ma veel hästi aru ei saanud.

Midagi ütlesid juba ka nimed Truffaut, Godard, Malle... aga pusle jäi seekordki kokku panemata. Hoomasin filmi autori kavatsusi anda edasi kahe noore inimese armastuslugu "veidra" montaaži kaudu, kuid ei saanud aru, miks ta seda tegi. Kolmas kord oli mul juba endal au PÖFFi suvekino korraldajana koostada prantsuse uue laine filmide programm, kuhu ma valisin loomulikult ka "Viimse hingetõmbe". Poolteist tundi viibisin kui uimas ja pärast filmi seansi lõppu küsisin endalt, kas meeldis. Muidugi meeldis ja isegi väga - iseasi, kas ma ka seekord asjale täielikult pihta sain. Nüüd lähen neljandat korda tõde otsima.