Rohudžungli valitsejad

Aias, pargis, metsas või lihtsalt linnas kõndides ei mõtle me sellest, mis toimub allpool põlvi ja saapatalla kõrval. Kui elutempot veidi vähendada ning aiamurule pikali visata, avastame peagi, et rohuliblede ja heinakõrte vahel käib vilgas tegevus. Kõik sealsed kuuejalgsed elanikud teevad oma toimetusi, mis peamiselt koosnevad kõhutäitmisest. Rohudžungli tegelikud peremehed on aga ämblikud.

Põhiline erinevus putukate ja ämblike vahel ongi jalgade arv: putukatel on tavaliselt kuus, ämblikel aga kaheksa jalga. Teine erinevus on nende kiskjatele iseloomulikud toitumistavad. Tõsi, ka putukate maailmas leidub isendeid, kes meelsamini oma liigikaaslastest toituvad. Näiteks meie lapsepõlve lemmikloom, "ninnu-nännu" lepatriinuke, keda paljud on püüdnud näpuotsast minema lennutada, lugedes loitsu "lepatriinu, lenda ära, maja põleb, pojad sees". Tegemist on julma kiskjaga, kes sööb kõike, millest jõud üle käib.

Ämblikele on iseloomulik kehaväline seedimine. Selle asemel, et tahkete tükkide seedimise peale energiat kulutada, viivad ämblikud koos mürgiga oma ohvri kehasse seedemahlu. Mõni aeg ootamist ning puljong ongi väljaimemiseks valmis. Ohvrit jääb mälestama vaid kitiinist kest, mille tuul peagi kaugustesse puhub.

Nagu kõik kiskjad, on ämblikudki tõelised oportunistid, kes kasutavad toidu hankimiseks juhuseid, mida loodus neile pakub. Saagi tabamiseks kasutatakse peamiselt kaht vahendit: püünisvõrk ja ootamatu kiirrünnak. Kõige tuntum võrgupunuja on ristämblik, kelle meistriteostega on pea iga looduses käinu tuttav. Lisaks saagi tabamisele kasutatakse püünisvõrku veel paaritumisrituaalis. Kui esimesel puhul on hästi teada, kuidas võrk funktsioneerib, siis paaritumisel on asi keerulisem.

Saaki passiv ämblikuemand ei istu mitte keset võrku, vaid varjab end võrgust punutud peidukohas, mis tavaliselt asub puulehe all või koorepraos. Vaatamata sellele et tal puudub püünisega silmside, on ämblikul võrgus toimuvast väga hea ülevaade. Püünisvõrguga ühendust peab ta spetsiaalse võrguniidi abil, mis ühendab püünist tema esimese jalakesega. Kui mõni hooletu kärbes, liblikas või mesilane satub võrku, hakkab ta seal kindlasti rabelema, tekitades võnkeid, mis tänu sellise "raadioside" olemasolule kanduvad edasi ämblikuemanda jalani. Nüüd tormab ta kiiresti oma peidukohast välja, mässib saagi võrgukookonisse ning…

Et sarnane saatus ei tabaks isast ämblikku, peab ta olema üsna ettevaatlik ja teadma täpselt, millist serenaadi võrguniitidel mängida. Väikseimgi eksitus noodi pikkuses või tonaalsuses lõpeb "pillimehe" jaoks vägagi kurvalt. Õigeid noote tabades läheneb isasämblik ettevaatlikult emasele ning võtab paaritumiseks õige asendi. Paaritumine kestab lühikest aega: isane viib spermapakikese oma spetsiaalsete suistega emasesse ning läheb kiirelt, kuid ettevaatlikult minema, et emane teda ära ei sööks - nagu keskmine mees ikka toimib.

Kui ristämblikud teisi liigikaaslasi ei salli, siis kangurlased kasutavad üht püünisvõrku, kus kõik sõbralikult saaki passivad. Tõsi, seda, kas seal toimivad sõbralikud või hierarhilised suhted, on raske öelda. Kangurlaste punutis jääb oma kunstipärasuse poolest ristämbliku omale alla, kuid see ei tähenda, et see ka halvemini funktsioneerib. Nende püüdmistehnika on veidi erinev. Nimelt koosneb see vertikaalsetest niidikestest, millesse takerduv putukas kukub horisontaalselt paiknevale võrgule, kus siis seal passivad ämblikud kiirelt reageerivad.

Selge on see, et taoliste püünisvõrkude abil püütakse peamiselt lendavaid putukaid, kuid mis saab siis jooksvatest, ronivatest ja roomavatest putukatest? Nende arvukuse reguleerimisega tegelevad teised ämblikud, kes eelistavad kasutada oma osavust ja kiirust. Krabiämblikud, huntämblikud, hüpikämblikud on need, kes on spetsialiseerunud kiirele ja ootamatule rünnakule. See aga ei tähenda, et nad mööda maapinda ringi jooksevad ning siis ettejuhtuvaid putukaid ründavad. Paljud neist kasutavad ikka vana ja tõhusat passimistaktikat. Selleks on neil välja arenenud kas eriline varjevärvus või siis varjeasend.

Kõige paremini on varjevärvus ja varjumistaktika arenenud krabiämblikel. Krabiämblikke leiab peaaegu kõikjal: puukoorelt, õitelt, rohukõrtelt ja ka maapinnalt. Üks neist, väikesekasvuline Misumena vatia, keda võib leida õitel saaki püüdmas, on võimeline vastavalt õie värvusele muutma ka oma keha värvust: kollastel õitel on ta kollane, valgetel valge, rohelistel roheline jne. Tõsi, ega värvimuutus toimu paari tunni jooksul, selleks kulub paar päeva. Krabiämblikud on saanud oma nime eelkõige tänu nende võimele liikuda ka krabisarnaselt külje suunas. Nagu juba mainitud, võib ka puukoorelt leida väikesi krabiämblike, kes tavaliselt päikesepoolses küljes putukaid jahivad. Ka vana kuuri- või laudauks sobib neile ideaalseks jahimaaks. Nemad ei ole võimelised oma kehavärvust muutma, kuid puukoorega või mõne muu tumedama taustaga kokkusulamine ei ole neile probleem. Heinakõrtelt võib leida palju suuremaid krabiämblikke, kes saagi tabamiseks ei kasuta mitte varjevärvust, vaid hoopis kasutavad ära oma kehakuju. Nimelt liibuvad nad tugevalt heinakõrrele, mistõttu seal liikuvad putukad või sinna maandunud kärbes ei ole võimeline eristama jahimeest heinakõrrest.

Huntämblikud on kolmandad, kes saagi tabamiseks ei kasuta mitte püünisvõrku, vaid teevad seda, kasutades oma kiireid jalgu. Kindlasti on kõik näinud mööda mullapinda jooksvaid ämblikke, kelle tagakehas on valge muna. Tegelikult ei ole muna, vaid kookon, kuhu on peidetud ämblikuemanda kalleim aare - munad. Osa huntämblikke, nagu nõmme-hiidämblik, punub küll võrgu, kuid ei tee seda mitte saagi püüdmiseks, vaid hoopis selleks, et järglased saaksid turvalisemalt kasvada. Kui koorunud ämblikulapsed alustaksid kohe oma rännakuid, ei elaks paljud neist poolt tundigi. Teised ämblikud, putukad ja linnud hävitaksid suurema osa neist. Nõmme-hiidämbliku järglased aga koonduvad võrku, moodustades palli. Selliselt koos olles on soe ja turvaline. Väiksemagi võrgu värina peale, mida võib põhjustada maandunud linnu tiibadest tekkinud tuulehoog, jooksevad tuhanded pisikesed ämblikuhakatised laiali, põhjustades ründajas suurt segadust. Kui aga ründaja on mõni teine ämblik, siis hoidku ta alt, peidus olev ema ründab väga agressiivselt sissetungijat.

Sarnast vanemlikku hoolitsust võib kohata ka teise hiidämbliku, Dolomedes fimbriatus'e puhul, keda võib leida veesilmade kaldataimestikus. Hiidämblik on oliivrohelise, ca 2,5 cm pikkuse kehaga, mida läbib kollakas vööt. Nad toituvad vees või veekogu ääres elavatest putukatest ja võivad saaki püüdes isegi veepinnal joosta. Suuremad isendid püüavad ka kalamaime ja konnakulleseid, ronides vee all mööda taimi.

Kui ämblikud välja sureksid, oleks meie planeet peagi putukatest kihisev õudusunenägu. Paljud pelgavad ämblikke, põhiline argument, et ämbliku mürk on sada korda toksilisem kui maol ning hammustades võivad nad inimese surmata. Tõsi see on, et ämbliku mürk on väga toksiline, kuid mis puudutab Eestimaal või ka Euroopas elavaid ämblikke, siis ei pea me neid kartma. Selleks, et mürk kehasse viia, tuleks neil oma suistega läbi inimese naha hammustada, kuid mitte ühelgi Eestis elaval ämblikul pole nii tugevaid suiseid. Maailmas elab tegelikult kümmekond ämblikku, kes on inimesele surmavalt ohtlikud. Suurem osa neist elab Austraalias, kuid ka Ameerikas elava musta lese hammustus võib inimesele kurvalt lõppeda.

Musta lese sugulast karakurti, kes elab peamiselt Kesk-Aasias, peaksime samuti vältima. Põhiline ämblikukartuse tekitaja on siiski Hollywood, mille filmides omistatakse neile kasulikele loomakestele mõrvarlikud omadused.

Fotod: Jaanus Järva

Autor: Jaanus Järva