Neljapäev 8. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Superautoga ringrajal

Ardo Kalda 25. mai 2007, 00:00

Seepeale pakiti mind mai alguses lennukisse ja saadeti propellerite kiunudes EuroSpeedwayle Saksamaale, kus pidi toimuma Audi R8 Experience. Ropust propellerite vihisemisest surmani tüdinud, jõudsime Berliini, kust tuli veel poolteist tundi bussiga loksuda, enne kui silm hakkas suuremat sorti ringraja ehitisi nägema. Meeles mõlkus mul üks - lasin end siia tuua ja raudselt hakkab mingi põdrakatsete tegemine torbikute vahel. Siis õpime koonuste vahel natuke pidurdamist, siis bussi tagasi ja tere tulemast SASi parima propellerlennuki pardale ja tagasi koju.

Kohe kui koolitaja, endisest võidusõitjast muhe vana, hakkas rääkima, kuidas roolis tuleb istuda, hakkasid torbikud silme ees siblima. Lõpuks viidi meid autode juurde. Eff-tähega sõna ja "naiss" lipsasid üle huulte, kui autot esmakordselt silmasin, hinges teadmine, et kohe saab sellega sõita ka. Siis aga viidi meid juhendaja ees rajale.

Torbikud olid küll, kuid raja servas. Ringi lõpus pidas mees kinni ja seletas, kui kiiresti sõita, miks need seal on, igaüks neist tähendas midagi, millal kiirendada, millal sisse keerata, millal pidurdada… Peas hakkas miskit koitma, ma arvan, et mu nägu muutus sel hetkel, kui onu oli asja kaks kraadi helgemaks rääkinud. Need koonused tähendasid vaid üht - läheb andmiseks.

Uuesti autosse ja onule sappa. Tõsi, tema ei sõitnud R8ga, küll aga väga kiire RS4ga. Lällarist võis pidevalt vaid üht asja kuulda - faster! Aga palun, onu austerlane, R8 on selle jaoks ju tehtud, et kiiremini ja kiiremini ja veel kiiremini sõita. Seljataga urisev 4,2 V8 oli tõeline masohhist, sest igal pöördel kuulsin mina vaid ühte laulujoru - piina mind veel ja veel.

Roolitaga olles tahtsin rääkida vaid üht: kui te mind siit ära ajate, siis ma annan kellelegi üle kupu, sest ma ei taha siit lahkuda. Auto istus teel nagu naelutatud. Kuigi nelikveoline, on R8 natuke "pärast rõõmus" ehk kipub saba liputama. Külglibisemisse minek on aga ülihästi kontrollitav ja tagasi saadav. Veojõu kontrolli meil maha ei lubatud võtta, ja seda polnudki vaja, oli tunda, et iga ringiga, kui hakkasid kurvidele hästi pihta saama, muutus sõidujoon aina sirgemaks ja seda polnudki vaja. Autonaaber sai ühes S-kurvis ka R8 sinna-tänna lappama, pärast sõiduviga, mille liialt suur hoog kohe ära karistas.

Kiirendus on R8 roolis muljet avaldav. Iga käiguga lüüakse lumelabidaga selga ja surutakse sind sügavale istmesse. Muide, superautolt kartsin üht asja - ma pole just väikeste kehamõõtudega mees ja taoliste autode istmetesse ma ei taha hästi mahtuda, aga kuidagi ei oska laita R8 istet, mis isegi minu kopsaka kere rõõmuga oma sülle võttis. Teine hirm oli pedaalide koha pealt, kuid ka need on üsna ruumikalt jaotatud ja mingeid segadusi ei tekkinud.

Interjöör on üldse igati mugava ja sportliku segu. Millegi üle nuriseda küll ei ole. Väidetavalt mahub istmete taha ära ka golfikott. Ruum, mis seljatugede taga oli, annab selleks lootust küll, seal asub miski, mis on olulisem - mootor. Selle hääl, oh, see on kui tõsine ja kiire rokkmuusika vängetes bassitoonides. Sellest meloodiast ei saanud kuidagi küllalt. Autosse saab ka erinevaid stereoid, kuid keda see peale müügimehe huvitab - pange mikrofon mootoriruumi, et seda mürtsu läbi kõlarite kõvemini kuulata.

Välimuselt on piltidega R8 olemust väga raske edasi anda. Oma silm on kuningas, sest auto mõõtmed on hoopis midagi muud, kui piltidelt paistab, ja kujutelm tekib nii pikkuse, laiuse kui ka kõrguse osas. Igatahes on välimus efektne ja minu sõnavara ei küündi selle kirjeldamiseni.

Vahepeal lasti meid ikka ja jälle uuesti rajale. Saime proovida nii automaati kui ka manuaali. Automaat on kindlasti valik, kui tahad pidevalt linnas täristada, kuid ringrajal on üks mõnu see, kui saad täiega oma käega käike raiuda. Käigukast on nautimiseks piisavalt täpse ja mõnusa lülitusega. Soovitan tõsiselt kaaluda manuaali võimalust. See on küll arvatavasti siduriahne, kuid igal lõbul on oma hind. Varsti sai päev läbi ja tuli jätta hüvasti ringrajaga, mille kolmel eri sirgel sai kiiruseks üle kahesaja kilomeetri tunnis. Võimsad olid nii rada kui ka auto.

Oli olnud hea päev, ja nagu turundusjuht naeris, käed jäid ka alles. Niisiis - ihuliikmed küljes, lai naeratus näol, ei pannud ma ka SASile nende kitsaid propellerlennukeid pahaks.

Fotod: Marko Levo Auto Bild Eesti, Audi

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:32
Otsi:

Ava täpsem otsing