Tund gorillade keskel

Janika Vaikjärv 25. mai 2007, 00:00

Pärast näitleja Sigourney Weaverile Kuldgloobuse toonud filmi "Gorillad udus" esilinastust 1988 kasvas plahvatuslikult maailma huvi nende olevuste vastu. Vaatamata sellele, et Uganda ja Ruanda tõstavad iga aasta gorillade kaitseala külastamise tasu ja piiravad turistide arvu, on huvi jätkuvalt suur. Ugandas Bwindi Impenetrable rahvuspargis elab 326 mägigorillat, ent külastada võib vaid 4-5 perekonda.

Mägigorilla perekonna moodustavad isagorilla, tema 4-5 naist ja lapsed. Isased on 200-250 kg rasked, emagorillad piirduvad 150-170 kiloga. Keskmiselt on perekonnapeal viie naisega 8-12 last. Pere suurus oleneb isa vanusest ja naiste arvust, jäädes 14-20 liikme kanti. Eluiga küündib neil 50 aastani.

Esimesi märke gorillade lähedalolekust kohtasime pärast rahvuspargi väravas alanud pooleteisetunnist jalutuskäiku. Raja ääres olid kaks voodit, kus gorillad eelmisel ööl magasid. Nad ei poe suvalise põõsa alla, vaid ehitavad igaks ööks voodi. Tassivad kokku lehti ja oksi ning isegi peaalune peab veidi kõrgem olema.

Jalutuskäigul saime teada, et mägigorillade DNA on 97% ulatuses sarnane inimese omaga. Need loomad on vastuvõtlikud inimeste haigustele (eriti köha ja nohu). Lisaks levitavad nad ka ise haigusi, mis inimestele kergesti nakkavad.

Üldjuhul ei lubata inimestel minna mägigorilladele lähemale kui kuus meetrit, ka ei tohi neid katsuda. Kuid gorilladele endile jääb õigus ja võimalus tulla turiste müksama.

Matkal korrati pidevalt: ärge köhige-aevastage gorillade poole, pildistage välguta, 200 m enne gorilladega kohtumist lõpetage söömine, joomine ja suitsetamine (nad on tugeva haistmismeelega), ärge vaadake gorilladele silma. Nooremaid kui 15aastaseid inimesi sellele matkale ei lubatagi.

Üsna pea tuligi kogu varustus maha jätta, sh veepudelid. Lubati vaid kaameraid. Selleks ajaks olime üleni higised ja piisavalt porised. Mägises metsas ületasime kraave ja ronisime üle mahalangenud puude. Viimased lonksud joogivett ja siis läksime edasi väga vaikselt, omavahel rääkimata, kuni märkasime suurt hõbehalli karvast selga.

Isagorilla Mwirima oli end kõhuli magama sättinud ega pööranud meile tähelepanu. Okste küljes kõikusid lapsed, kes huilgasid üle metsa.

Kümnekonna minuti pärast ajas isa end istukile, vaatas meie suunas ja otsustas magamiseks parema paiga valida. Temaga liitus ka üks emagorilladest. Küljed üksteise vastu surutud, viskasid nad end meie juurde pikali ja uskuge või mitte, aga mõne sekundi pärast tuli juba väike norin.

Istusin põõsas meetri-kahe kaugusel ja jälgisin iga nende liigutust. Seepeale otsustas üks pisipõnn puu otsast vanematele kaele hüpata, tahtis vist süüa. Ema võttis lapse kahe käe peale sülle ja hakkas imetama, isa vaatas rahulolevalt pealt.

Möödus pooltund, kui eemalt lähenes teisi perekonnaliikmeid. Raske oli aru saada, kes on kes. Gorillasid eristatakse ninal olevate kurdude ja voltide järgi, mina sellest nii lühikese ajaga aru ei saanud.

Siis tõusis Mwirima püsti ja otsustas minna mäeseljast üles. Veidi aja pärast pööras ta ümber, peksis käsi vastu rinda ning lasi kuuldavale filmidest tuttava möirge - et anda perekonnale enda kohalolekust teada.

Vahepeal saime osa gorillade söömisrituaalidest. Nad on taimetoitlased ja usute või mitte, kuid häda teevad gorillad kükitades, toetades enda kaks kätt põlvedele.

Täpselt ühe tunni möödudes gorillade juurde jõudmisest algas meie teekond tagasi. Mitu kuud oodatud elamus oli selleks korraks läbi.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:47
Otsi:

Ava täpsem otsing