Kolmapäev 7. detsember 2016

AS ÄRIPÄEV
Pärnu mnt 105, 19094 Tallinn
Telefon: (372) 667 0111
E-post: online@aripaev.ee

Vihkamisest

Kristjan Port 25. mai 2007, 00:00

Sama Shaw' sulest pärineb lugu häirivalt labast keelt kasutanud ja lumpenisse kuulunud lilletüdruku Eliza Doolittle'i kasvatamisest. Eesmärk oli muuta neiu ühiskonnas hinnatud tunnuste kandjaks, moodsamalt öeldes - integreerida kõrgklassi. Esialgu võimatuna näiva taaga enda kanda võtnud teadlane Henry Higgins saab tasapisi üha arenenumana paistva Elizaga väga lähedaseks. Õhus on tajuda siirast armastust. Näidendi lõpuks teeb peeneks preiliks kasvatatud Eliza oma kasvatajale paraku külma arve, abielludes ühe vaese vennikesega. Moraal - püüa palju tahes, aga kodanikes jääb alles midagi muutmatut. Tulemuses pettumise valu kasvab koos nähtud vaevaga. Ning selles olukorras on vihastamine normaalne. Viha jagab ju armastusega ühist telge. Kes soovivad Eliza ja Henry lootusi täis lugu vaadata, valigu kassade juures piletisaba etendusele Pygmalion.

Shaw valis pealkirja ilmselt seetõttu, et Henry Higgins käitus nagu müütiline kujur Pygmalion, kes armus iseenda loodud monumenti. Põlates kontakti naabruses elavate inimestega, pühendas too Küprose tööline kogu oma tähelepanu elutule kujule, viis talle kingitusi ja lilli ning palvetas jumalate suunas, kuni üks neist lõpuks puhuski kujule nii palju elu sisse, et see hakkas liikuma. Ars longa, vita brevis est - oleks kujur vaid teadnud, et elusaks saanuna lõpetab kallim oma tee surnuaias. See populaarseks saanud ütlus on tegelikult kreeka arsti Hippokratese mõttest vaid esimene pool, mis pärast kunsti ajatusele ja elu lühidusele osutamist jätkub tõdemusega, et "…kriis on mööduv, kogemus petlik ja otsustamine raske."

Vana aforismi sügavus ja tänapäevasus ning surnuaia mainimine viivad mõttedki sügavamale. Täpsemalt, kuus jalga maa alla, kuhu satuvad võrdselt nii süütud kui ka süüdlased. Mõnikord võib koolnu süü elavate jaoks nii suur olla, et esimene peab hauakodu maha jätma ning astuma kohtu ette, nagu juhtus Rooma paavsti Formosusega. Endise kirikupea hauarahu kestis vaid seitse kuud, kuni kirstu kaane vastu kolksatas labidas ning mees tõsteti hauast välja. Kohtumajas riietati Formosus paavsti ametirüüsse ning asetati istuma süüdistatavate pinki. Pingi taga võttis koha sisse noor diakon, kelle roll oli süüalust esindada. Prokuröri rolli võttis enda kanda püha raevu täis Rooma piiskop Stephanus, kelle vihast voolavate süüdistuste hingetõmbehetkel kostis tooli taga seisev vaene diakon väriseval häälel, et ta on kõige öelduga nõus.

Nii tunnistas surnud Formosus ennast süüdi paavsti ametiau rüvetamises, millest tulenevalt nõustus ta ka kõikide oma varasemate käskkirjade tühistamisega. Vaikides lasi maha raiuda ka oma parema käe kolm sõrme, sest tal puudus nüüdsest õigus kedagi õnnistada. Ja ilma vastupanuta lasi rõivailt ära kiskuda kõik paavsti tunnused. Pärast lühiajalist seiklust ajutises hauas, pärast hulpimist Tiberi jões ning läbi rahvarahutuste leidis kunagine vabastaja endale lõpliku horisontaalse puhkekoha. Ihade ja pettumustega täidetud elu- või surmatantsu peale mõteldes on kiusatus veel kord tsiteerida juba mainitud George Bernard Shaw'd, kes hakkas pärast 25. sünnipäeva taimetoitlaseks, sest Shaw' arvates ei peaks temasugune vaimselt tugev isiksus toituma laipadest.

Mõtlemata taimetoitlusele, oli mu tegelik soov lõpetada hoopiski Shaw' tantsuteemalise aforismiga, mis lühemas ajaperspektiivis kannab vallatumat sõnumit. Mida kauem kestab elutants, seda enam hakkab paistma telje lõpumeeleoluline ots, millele mõteldes vist kõik inimesed, nii elavad kui ka surnud, ihaldavad üht ja sama . "Tants on perpendikulaarne väljendus horisontaalsest ihast". Ning viha teeb selle tantsu viimase keerutuse ootamise väga pikaks.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 10:32
Otsi:

Ava täpsem otsing