Tehnoloogia vallutab logistika

Tänapäeval osutavad kõik suuremad transpordioperaatorid ja ekspedeerijad saadetiste jälgimisteenust, kuid suurem osa neist ei näita hetkeolukorda, vaid viimast terminali külastamise aega ja kohta.

Need süsteemid töötavad registreerumise põhimõttel. Igal saadetisel on oma number või triipkood ning kui see sisestatakse olemasolevasse tarkvarasse, näeb klient seda toimingut. Samuti on näha eelmisi operatsioone ja mõnel juhul ka planeeritavaid.

See informatsioon ei kajasta näiteks kaubaga täidetud konteineri tegelikku asukohta, sisu ega selle seisundit. Väga palju operaatoreid ja globaalseid ekspedeerijaid arendavad ning integreerivad järgmise põlvkonna jälgimissüsteeme. Efektiivsus ja terrorismioht on nende tehnoloogiate stimulaatorid.

Varsti hakkab suur osa konteineritest registreeruma ukse avanemisest ning juba tootmisetapil varustatakse need RFID-kiipidega, mis annab rohkem võimalusi informatsiooni registreerimiseks, salvestamiseks ja edastamiseks.

Informatsiooni saamiseks ja edastamiseks on vaja jälgijaid. On olemas lokaalsed tehnoloogiad, nagu RFID (Radio Frequency Identification) ja OCR (Optical Character Recognition), triipkood ning globaalsed positsioneerijad nagu GPS (Global Positioning System) ja Glonass (Global Navigation Satellite System).

Samuti on võimalik määrata asukoht ja edastada andmeid erinevate raadiolainetel töötavate sidetehnoloogiatega. See valdkond on uus ja sai alguse laevade, lennukite, rongide jälgimisest.

Tänapäeval antud tehnoloogia areneb ja odavneb ning jälgitakse ka kaupa ning taarat: konteinereid, vaguneid ja aluseid. Varsti hakkab suur osa tootjatest varustama oma tooteid RFID-kiibiga, mis asendab triipkoodi.

Tulevikus on RFIDi põhieelis ülemaailmne võrk, mida tänapäeval ehitatakse.

Kui erinevad ettevõtjad ja initsiaatorid saavutavad kokkuleppe, siis saame standardiseeritud süsteemi, kus kõigil on võimalus jälgida oma saadetisi, taarat, transpordiühikuid jne.

Tuleviku infrastruktuuri võime võrrelda internetivõrguga, kus reaalseid objekte näidatakse infona. Muidugi tekitab see ka eetilise probleemi, kuna sellises võrgus saab jälgida ka inimesi, näiteks on RFID-kiibid meie panga- ja ID-kaartides.

Reaalajas positsioneerimise tugevaim ja kättesaadavaim tehnoloogia on aga Global Positioning System (GPS), mis võimaldab teada saada objekti asukoha peaaegu kõikjal üle maakera, 24 tundi ööpäevas ilmastikutingimustest sõltumata.

Transpordis on see tehnoloogia laialt kasutatav just navigatsioonivõimaluste pärast, mis aitavad paremini marsruute planeerida ja ohutult liigelda.

Selleks, et määrata objekti asukohta, on vaja spetsiaalset riistvara, mis saadab signaali ühele satelliidile ja vastu saab vähemalt neljalt satelliidilt neli signaali.

Positsioneerimiseks on vaja ainult vastuvõtjat jälgitaval objektil. Informatsiooni asukohast või marsruudist näeb ainult vastuvõtja hoidja, näiteks autojuht.

GPS on positsioneerimistehnoloogia, mis aga ei edasta informatsiooni kolmandatele pooltele. Kui me tahame teenust, kus kõik osapooled näeks auto asukohta, siis selleks kasutatakse andmevahetussüsteemi (GPS-vastuvõtja ja ettevõtte serveri vahel), mis töötab traadita sidetehnoloogia abil. Kohtades, kus mobiiltelefoni ja interneti leviala on piiratud, kasutatakse satelliitsüsteeme, nagu Orbcomm, Iridium ja Globalstar.

RFID-kiip saadab informatsiooni lühikesele distantsile ja seda signaali saavad vastu võtta määratud sagedusega vastuvõtjad. Selline tehnoloogia ei võimalda määrata asukohta paraku reaalajas.

Kui vastuvõtja asukoht on teada, võime selle alusel näha, kus meie saadetis viimati asus.

Globaalselt ja reaalajas saab asukohta jälgida ainult GPSiga. Seepärast annab RFID- ja GPS-tehnoloogiate sidumine jälgimiseks rohkem võimalusi. Tehnoloogiate kasutamine on üks võtmetest, mis aitab säästlikult ja efektiivselt arendada transpordi- ning logistikasektorit.

Autor: Anton Ovsjankin