Uudised
29. mai 2007 kell 22:00

Kuula

Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.

Väljend aeg on raha kehtib eriti logistikas

Eelmise sajandi lõpus kirjeldasid James P. Womack ning Daniel T. Jones ühe kokakoolapurgi elukulgu.

Nad uurisid ühe purgi teekonda, alustades poeletist, ja minnes tagasi tarnijani ning veelgi kaugemale, selle tootja juurde. Nagu härra Jones pärast meenutas: "See purk, mille joomine võttis mul viis minutit, ootas seda hetke viis nädalat tootja juures ning veel 21 päeva poe tagatubades."

Tegelikult oli aga selle purgi teekond elumõtte otsinguil veelgi pikem, kestes kokku 11 kuud, mis võrreldes selle elumõte kestusega - 5 minutit tarbimist - on põhjendamatult pikk. Veelgi rohkem muret tekitas aga fakt, et kogu selle teekonna jooksul lisati sellele purgile väärtust vaid kolme tunni jooksul. Ülejäänud ajal ta reisis ning ootas, millal ta ära tarbitakse.

Muidugi eeltoodud kokakoolapurgi näide on markantne, kuid tõenäoliselt on probleem meile kõigile tuttav. Vastavalt erinevatele uurimustele toote valmistamise ajast kuni selle jõudmiseni lõpptarbija kätte kulub 10% ajast selle kauba tootmisele, 5% transpordile ning 80-90% ooteajale ladudes.

Seistes nüüd poes ja vaadates sellele kokapurgile otsa, tekib paratamatult küsimus, kui palju moodustab selle hinnas reaalne aine ja kui palju ma maksan selle purgi reisi- ja puhkusemuljete eest (muidugi veel ka säilitusainete eest, sest ilma nendeta ei jõuaks ta oma elu jooksul minu ettegi)?

Meie muinasjutu kangelaseks olnud purgi lugu lõppes siiski hästi - ta kohtas oma pika teekonna lõpus inimest, kes oli otsinud just teda. Kuid reaalses elu ei lähe see alati nii.

Kuna tarbijate nõudlus on muutuv, ei pruugi iga toode leida ostjat ning nii lisandub juba eelmainitud kuludele üleliigsest laovarust vabanemise maksumus.

Millest siis tulenevad niivõrd pikk teekond ja niivõrd suured laovarud? Milleks üldse on vaja ladusid? Põhjusi on palju, kuid peamine on vajadus tasakaalustada nõudlus ja pakkumine, et meil oleks alati kaupa anda, kui meie käest seda küsitakse.

Iga tarneahel koosneb mitmest lülist. Iga lüli lähtub oma tegevuse prognoosimisel klientide esitatud tellimuste või tavapärase käitumise alustest.

Toetudes prognoosidele, esitab tellimusi eelolevale lülile. Nii saab tootja, kes asub tarneahela tipus, teha oma prognoose, toetudes maaletooja tellimustele, kes omakorda tugines hulgimüüja tellimustele jne.

Igale prognoosimisele on omane natuke numbreid suurendada, et olla absoluutselt kindel kauba olemasolus vajalikul hetkel, eriti kui eelneval perioodil on tulnud ette hetki, kus üks või teine kaup oli ajutiselt otsas, ehk tegemist on nõudluse suurendamise efektiga.

Sellisel moel saame me tootja juures prognoosi, mis on reaalsest vajadusest oluliselt suurem, kuna igal etapil on vajadust korrigeeritud ülespoole.

Peab meeles pidama sedagi, et kuigi iga lüli omab võimu küll osa tarneahela üle, kuid saab mõjutada tervet ahelat, tellides kas liiga vähe või liiga palju. Edaspidi on ta aga juba mõjutatud teiste osapoolte tehtud otsustest.

Mis oleks aga sellisel juhul õige alus reaalseks tegutsemiseks? Kuna algupärane nõudlus tuleneb lõpptarbijalt, peaks just tema hääl olema see, mis kostab kõigile tarneahelas olijaile. Seda on tabavalt kokku võtnud Ann Marie Sabath, mitme ärietiketiraamatu autor.

"Kui igaüks mängib samalt noodilehelt, on viivitused minimaalsed," leidis Sabath. Veel 20-30 aastat tagasi oleks see väide jäänud ilusaks teooriaks, sest polnud tehnilisi lahendusi selle teostamiseks.

Tänapäeval ei seisa asi enam selle taga, nii saavad ühisele eesmärgile pühendunud firmad võta abiks EDS (Elektroonsete Dokumentide Süsteem), et tagada müügidokumentatsiooni kiire liikumise ning VMI (Vendor Managed Inventory), lõpptarbija nõudluse teistele tarneahela lülidele teadvustamiseks.

Paraku tehnilisest lahendusest üksi on vähe, nii on vaja, et toimuks ka suur muutus tarneahela lülide teineteise mõistmises, kus täna tavapärasele "vaenlase" suhtumisele tuleks asemele "üks kõigi ja kõik ühe eest" mõttemall.

Autor: Diana Freidrichs