Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Buzzil kõlab klahvpillirokk
Klahvpill kui rokiinstrument on eesti levimuusikas aastakümneid au sees olnud. Rein Rannap ja Ruja, Margus Kappel ja Rock Hotel, Peeter Vähi ja Vitamiin, Sergei Pedersen ja Radar, Alo Matiisen ja In Spe - kõigis mainitud ansamblites on kõlapildis arvestatav koht olnud just klahvpillidel.
Võiks arvata, et uuemal ajal on popp-rokk klahvpilli võludest kitarrihelide kasuks mõnevõrra võõrdumas. Siiski pole see nii.
Tartus lavale astuvast viiest kollektiivist neljas on see sootuks vastupidi. Inese saateansamblisse kuulub noor karismaatiline Siim Mäesalu, kes pälvis laiemat tähelepanu juba eurolaulu "Eighties coming back" esitades. Tema toob publiku ette modernset ja samas briti muusikatraditsiooni järgivat jõulist esituslaadi.
Muusik Seifi mitmete lugude keskmes on seevastu Mati Vaarmanni omalaadne orelikäsitlus, mis viib kuulaja kaasa 80ndate veidi kosmilisse maailma. Eriti ilmekalt väljendub see sellistes lugudes nagu "Metsaneid", "Sa haara kinni mu käest" ja "Oled vihm".
Soome kultusansambel Dingo on samuti tuntud just elektroonilisema roki esindajana. Praegu valitseb Dingo klahvpillimaailma Pekka Siistonen. Ansambli tuntuimad lood "Autiotalo", "Levoton Tuhkimo" ning "Sinä ja minä" on kõik mõnus-lahedate klahvipillihelide kesksed.
Mõnevõrra üllataval kombel on klahvpillil oma roll täita ka õhtu käredaima kollektiivi, No Big Silence'i esinemisel, kus Kristo Kotkas mängib klahvidel ja kitarril peaaegu korraga.