Ikoon jõuab Tallinna

Ozzy Osbourne on kahtlemata etalon, standard. Rob Zombie on öelnud, et kõik vähegi cool'id rifid on kirjutanud Black Sabbath: "Mängi neid kiiresti või aeglaselt, mängi kas või tagurpidi, aga Sabbath kirjutas need ikkagi esimesena." Katsuge te kellelegi öelda rokipeer, ilma et võrdleks teda Ozzy ja tema kambaga. Niisama tühja ei ole põhjust ju sõnu loopida.

Vaatamata sellele et Ozzy Osbourne on heavy metal muusika aktiivne defineerija, ei seisne tema tänane staatus ainult muusikas. Pigem võiks öelda, et see kõik, mis on Ozzyt karjääri jooksul ümbritsenud, see, mis radu mööda on klassiku elu kulgenud, asetab ta väljapoole klassikalist staar-toode-ostja skeemi. Enamasti seisab selle rea esimesel astmel sekspomm, pikad jalad või musklis torso. Ozzy alkoholist läbipuretud maks, uimastitega läbiklopitud aju ja tuhandeid peotunde näinud kollane ja lodev nahk on kõike muud kui ihalusobjekt ajal, kui jõusaalist on saanud kontoriroti pühakoda. Ja noh, Ozzy viimased plaadid on kah, pehmelt öeldes, mitte päris see, mida inimesed temasuguselt ootavad.

Aga plaate ostetakse ja kontserdid müüakse välja minutite, vahel harva, mõnes nurgataguses paigas, poole päeva jooksul. Miks?

Ozzy on üks nendest sellel pisikesel porisel pallil nimega Maa, kes võib ükskõik millises linateoses mängida iseennast ja kõik vaatajad noogutavad, koonud popkornipakis, et näe, Ozzy ka filmis. Õnneks on õige mitu režissööri taibanud oma filmi paremale levile sellel moel kaasa aidata.

Ozzy naise Sharoni organiseeritud telesarja vaatasid tipphetkedel kümned miljonid inimesed, kokku on seriaali näinud ilmselt sajad miljonid. Sooloartistina on Ozzy Osbourne lugusid välja andnud enam kui sajamiljonilises tiraažis. Pole mingit põhjust arvata, et Black Sabbathi sildi all Ozzyt vähem levitatud oleks. Miks?

Muidugi on lihtne konstrueerida mudel, mis tõestab, et Ozzy kehastab kõike seda, mida me tahame, et meie elus ei juhtuks, mis aga ometi tundub väikestes annustes lahe - sex, drugs and rock'n'roll. Meeletud peod, end hingetuks kiljuvad groupie'd, lõputud tuurid, uued kontserdipaigad üle õhtu jne.

Äkki jah. Aga midagi sisulisemat tundub kõiges selles veel olevat. Ozzy Osbourne muutis oma loominguga 20. sajandi teises pooles elavaks keskaegse Euroopa. Selle Euroopa ajastu, mille kohta armastatakse öelda "pime" ning mis meie mälus elab paigana, kus lõputud bakhanaalid vahelduvad katku, sõdade ja muude hädadega. Tolle ajastu õud, äng, viha ja hirm. Distantsilt päris mõnus vaadata, kas pole? Need, kes selles teoorias kahtlevad, otsigu üles Carl Orffi "Carmina Burana" CD ja kuulaku seda vaheldumisi Black Sabbathi varasema kraamiga. Orffi kirjapandud Carmina, mis elab keskaegsete peo- ja joomalaulude najal, kõlab justnagu heavy metal ja kes teine kui mitte Ozzy peaks teadma, mismoodi sedasorti muusikat kuulajale serveerida.

Loomulikult ei loksuta Ozzy päris kõiki ja see on hea. Neil, keda loksutab, on kindlasti olemas mingi oma lugu kohtumisest Black Sabbathi ja Ozzy Osbourne'iga.

Mina kuulsin neist kahest esimest korda siis, kui naabripoiss mulle Mustamäe kortermaja trepikojas mustvalgeid, ajakirjast mahapildistatud fotosid näitas. Üks pakk oli paljastest naistest, teises, õhemas pakis olid Sabbathi albumi "Paranoid" esikülje foto ja siis paar pilti bändist. Kulutasin ainsa taskus olnud rubla Sabbathi piltidele, need tundusid jube ägedad.

Kuuldavasti on järgmisel aastal 60aastaseks saav Ozzy laval igati oki-doki. Ilmselt tuleb kontsert, mis jääb osasaajatele pikemaks ajaks hinge. 2007 on olnud päris lahe aasta külaliste poolest - Tema Majesteet ees ja nüüd Ozzy takkapihta.