Suuuuur linnamaastur GMC Acadia

Ameerika on ja jääb maaks, kust tulevad autod, mis on pirakad kui elumajad. GMC Acadia on midagi Euroopale lähemat ja kodusemat, sest see on pisem kui tavaline Hummer H2, aga ainult natuke.

Ikka on tegu kahemeetri laiuse autoga, mille pikkuseks on üks rongivagun. Kas see on siis paha? Meie liikluses juba natuke jah, sest manööverdada võiks temaga olla kehvavõitu. See siiski ainult tundub nii. Siin kehtib suure auto fenomen - torka nina vahele ja ükski punn ei ürita sind nahaalselt ära lõigata. Ja milline nina see veel on, mille vahele saab torgata! Välimus on, nagu ikka, maitse asi, kuid Ameerikale iseloomulikult on see õnnestunud. Kogu see suur pind, mille nina enda alla võtab, on ilusti disainitud ja näeb ehk isegi natuke sportlik välja.

Sisu on ameeriklasele omaselt suur ja täis topsihoidjaid, milles meie McDonaldsi suurima eine suurim tops veel hoolega loksub. Istmeid on ka omajagu, tervelt seitse. Huvitav on nende lahendus. Kui näiteks Mercedese R-klassis on tegelikult kuus istet, keskmises reas on kaks tõelist tugitooli ja taha jääb veel kaks kitsama olemisega kohta, siis Acadias on samuti kaks keskmist tugitoolid, kuid tagumine on pikk iste, millele mahub istuma kolm inimest. Seal on ruumi nii palju, et jaksab ka pikka otsa sõita.

Armatuur on jälle kalgist plastikust, kuid millises ameeriklases seda poleks? Pealegi saab müüjaga arvatavasti läbi rääkida, et see kaetaks korraliku pehme nahaga, mis pole tänapäeva Eestis enam väga kallis töö ja mille kvaliteetki on heale tasemele tõusnud. Loomulikult on autos ruumi nii palju, et pikal otsal võib vahepeal ringtantsu tantsida. Käetoe sisse saab Ameerika autole kohaselt Mehhiko põgenikke peita.

Acadias on üks asi, mille peale küsisin endalt, miks seda kõigil autodel pole. Nimelt näitab Acadia armatuur esiklaasil kiirust ja muid juhi valitud andmeid. Seda saab ise tumedamaks ja heledamaks teha ning soovi korral üldse kinni panna. Äärmiselt mõnus vidin.