Urmas Leeman - Vahva rätsep, kes sõidab klounirattaga

Eesti edukaima lasterõivaste tootja Lenne omanik Urmas Leemani võib nimetada piiriüleseks ärimeheks, kes mängib aktsiaturul, toodab rõivaid ning peidab end meedia eest.

Lenne omanik alustas kunagi kroonieelsel ajal, ostes naiste kombineesid ning koos naisega õmbles neid tollel ajal puudu olnud naiste pesuks ringi ning müüs maha. Hiljem, veel enne kui alustati laste välisrõivastega, ostis Leeman kokku Marati dressijääke ning tegi neist laste dresse. "Täismehele jäi materjalist puudu, kuid lapsele andis teha," ütleb Leeman.

Edasi, juba krooniajal tulid aga allhanked Soome firmale ning lõpuks Lenne loomine ning iseseisva tootmise käivitamine. Lenne on tänaseks edukas rõivatootja riigis, kus on ametlikult 400 antud valdkonda liigituvat tegijat ning kuna Lenne ekspordib 80% oma toodangust, konkureeritakse kogu maailmaga. See pole Leemani sõnul lihtne, kuid tema oma valitud teed ei muuda.

"Tänases maailmas tuleb esmalt spetsialiseeruda ja siis globaliseeruda, muidu ellu ei jää. Edasi tuleb kontsentreeruda ning siis saabub ka edu," ütleb Leeman.

Leeman on varasemates intervjuudes rääkinud, kuidas nad algusaastatel Soomes müüsid oma tooteid ise, käies klientide juures kohal, kogu kollektsioon kaasas. Hiljem, mahtude ja klientide hulga suurenedes, valis ettevõte endale välja kohaliku agendi, kelle juures on püsivalt üleval toodangunäidised.

Leeman on mulluses Äripäeva koostatavas rikaste-TOPis kenasti 176. kohal, jagades 122 miljoni kroonist varandust ning püünet oma partneri ja abikaasa Meeliga. Tema nimi figureeris ka raamatus "Tippjuht 2006".

Ühtegi teist äriühingut Leemani nimel ei ole, pole mees ka mujal osanik kui oma perefirmas. Perefirmana on aga Lenne kaubamärgi all riideid tootev ettevõte tegutsenud juba 1991. aastast peale. Urmas ja Meeli moodustavad teineteist täiendava tandemi - naine loob ja mees muretseb ettevõtte ärilise külje eest.

Intervjuust Leeman aga esimese hooga keeldub, paludes vabandust, et ei ole aega isegi tunnikest, kuna kiired ja segased ajad Venemaaga ning sinna suunatud lepingutega ei lase muust mõelda. Hiljem soostub ta siiski kohtuma. Leeman on üks neist ettevõtjatest, keda Pronksiöö on pannud raskesse seisu.

Pronksiöö karm reaalsus lõi segamini Lenne töögraafiku ning kui enne tuli osata Venemaal oma kaubamärki müüa teatud kohtades, siis nüüd tuleb seda, et toode pärineb Eestist, lausa varjata. Leeman usub aga, et kõik probleemid on läbiräägitavad ning ses osas õhkub temast positiivsust.

Aprillilõpu sündmused läksid aga mehele sedavõrd hinge, et plaanib astuda ka Kaitseliitu või minna abipolitseinikuks. "Ainult emotsiooni baasilt seda teha ei tahtnud," nendib Leeman. "Mõtlen läbi ja astun siis."

Kuigi Leeman ei kuulu täna ühtegi erakonda, ta pole kuulunud kunagi varem, ei ole kunagi toetanud ühtegi erakonda rahaliselt, tal puuduvad igasugused poliitilised ambitsioonid, ei hoia mees oma mõtteid vajadusel vaka all. Tema nimi figureerib näiteks 96 000 allkirja hulgas aadressil mahasavisaar.ee. Täpsemalt: Urmas Leeman, 40, direktor. Leeman ise ütleb et tegemist on kodanikualgatuse, mitte poliitilise seisukohaga.

"Ma avastasin nendel kriitilistel öödel, et eestlasel on kaitsetahe ja see on mulle südant soojendav," sõnab Leeman.

Leeman sai 1997. aasta krahhist valusa kogemuse, ehkki ei langenud enda sõnul väga suurde kaotusse.

Huvi börsi vastu tal säilis ning täna on tema firmal rohkem kui kümneaastase tegutsemise tulemusena 50-100 miljoni krooni ulatuses aktsiainvesteeringuid. Leeman ise ütleb et börs aitab tal ennast pidevalt täiendada.

"Välisbörsidel investeerides tuleb enne ikka tõsiselt kodutööd teha. Börs on korralik eluülikool, mis aitab seda maailma mõista," sõnab Leeman, kelle väitel oleks täna kõige kindlam investeering Tallink ja kõige huvitavamate plaanidega Olympic.

Tallinna börsil on firmal aga vaid 103 394 Olympicu aktsiat ja 38 000 Eesti Ekspressi aktsiat. Ülejäänu ilutseb kasvavate turgude börsidel.

"Tallinna börs pole likviidne, aga meil on suured summad," põhjendab Leeman. Tema börsiinvesteeringud eraisikuna lõppesid Hansapanga aktsiate müügiga 2005. aastal.

Agaralt sporti tegev Leeman üllatab monorattal sõitmise oskusega.

Suhteliselt vaoshoitud kolme lapse isa, kelle noorim, poole aastane poiss isa sõnul juba ammu "tööl" käib ehk siis pidevalt kontoris kaasas on, muutub mõnusalt elavaks ning isegi poisilikuks, kui jutt läheb spordile.

Sporti Leeman armastab. Kunagi mängis ta kõvasti korvpalli, kuid meniski vigastus jättis mehe pingile.

Leeman sõidab veel talviti lumelauda, võistleb piljardis, kuid nagu kirsi mõnusal koogil, jätab viimaseks oma uusima leiu, Eestis pea tundmatu monojalgratta. Tegemist on ju tsirkuses klounaadi tegeva ratta n-ö lihaselisema vennaga, millega ässad metsades ja kaljudel turnivad.

Leeman veab mind arvuti taha ning laseb käima video, endal silmad säramas. Ongi tsirkusest tuntud monoratas maastikul sõiduks. Eestis pidi selliseid "sõiduvahendeid" olema vaid üks ning see vaid temal, väidab ta.

"Vaata, kui muudel spordialadel, nagu metsajooks, mõtled pidevalt asjadele, tööle, kodule jne. Monorattaga sõites mõtled vaid sõidule, muidu ellu ei jää. Sellepärast see sport mulle meeldib," seletab Leeman.

Ta ei usu statistikat, mis näitab, et vaid väga vähesed perefirmad püsivad aastaid. Samuti tema abikaasa Meeli, kellega mees juba 14 eluaastast tuttav, kuid - nagu Meeli seda kirjeldab - "ära võttis" naise alles 10 aastat hiljem.

Lenne jahedas kontoris piilub Leeman oma naist ning lausub muhedalt, et igal asjal peab ikka katseaeg olema.

Vene kroonust tagasi jõudnud Leemani ootas karm otsustamise koht - kas minna kõrgkooli edasi õppima või asuda n-ö asja kallale. Leeman valis viimase ja alustas ettevõtlusega. Õppima minemata jätmist ta ei kahetse, sest praegusel ajal õpid ju kogu elu.

"Tarkus tuleb raamatutest, reisimisest, silmaringi avardamisest," sõnab Leeman, kes näiteks viimase aastavahetuse veetis Kariibidel.

Kui eksprompt peab ütlema, siis kindlasti on ta kohutavalt sihikindel ja otsekohene. Ma ütleks, et fenomenaalselt teadmistejanuline ja kõige uue suhtes huvituv ning vastuvõttev. Selline asi ei iseloomusta paljusid inimesi. Samas on ta konkreetne.

Ma vedasin ta Aafrikasse safarile ning kuna ma olen hobipiltnik, haaras sellest kinni ka Urmas ning läks ostis omale vinge tehnika. Paar päeva enne väljalendu uuris minult, et ehk peaks kellegi võtma, kes käsitsemise ka selgeks õpetaks, et savannis pilti oskaks teha.

Oleme Urmasega ka jube palju kakelnud, verbaalselt, tuliselt kakelnud. Ta on võitja hingega, kuid siiski väga kaks jalga maapeal. Õnnestus mul teda paugust viia näiteks sukelduma.

Nüüd demonstreeris paar nädalat tagasi üherattalist mägiratast. Kõva sportlane nii tegemises kui ka fännamises. Ta peab alati võitma, mitte paaniliselt, vaid mänguliselt.

Minu jaoks on ta sõber, keda ei ole tema edu ja saavutused inimesena üldsegi mitte muutnud. Öeldakse, et kui raha tuleb vahele, on ka sõprus läbi ja seda nii otseses kui ka kaudses mõttes. Urmase puhul see tõdemus kindlasti paika ei pea.

Isiklikult mulle on sümpaatne ka see, et kõik, mis ta on äriliselt saavutanud, on saavutatud tänu tema enda ideedele, sihikindlusele, ärilisele andekusele ja mõtlemisoskusele ning õnne faktoril kui sellisel on olnud väike roll. Inimesena kindlasti optimist, pidevalt heas tujus ja head nalja mõistev. Lisaks eelpool toodule ka tulemusele ja võidule orienteeritud natuur, kes ka pühapäevasel rattasõidul hea meelega sõidab sinust pool rattapikkust eespool. Kui midagi käsile võtab, siis teeb seda suure pühendumusega. Olgu selleks lumelauaga sõitma õppimine või tema viimane sportlik saavutus - paari päevaga õppis üherattalise jalgrattaga sõitma. Enamik meist ei suuda seda elu jooksul selgeks saada, sest tahtejõudu ja sihikindlust jääb väheks.

Venna iseloomustuseks sobivad sõnad on nii sõbralik, ettevõtlik kui ka aktiivne. Samas on vend terava keelega ning vihkab avaliku tähelepanu, kuigi midagi varjata ju iseenesest ei ole.