Valklas aeg seisab

Heidi Vihma 01. juuni 2007, 00:00

Kõigepealt arvasin, et restoran üldse ei tööta, siin on kas remont või puhkepäev või kolimine - justkui korraks käest pandud lillekastid nii maja ees kui ka terrassipoolel, saalis seinte äärde kokkulükatud mööbel, ka terrassilaudade vahel pidi turnima justkui mööblipoes, pealegi polnud lahtiolekuaegu kusagil kirjas. Aga töötas küll ja nagu letitöötaja ütles, töötab restoran aastaringselt, nii ei olnud tegemist ka avamispeo järgse ajutise segadusega.

Restoranihooone on lihtne ja ilus ehitis oma verandaruuduliste uks-akende ja heades proportsioonides terrassiga, kust avaneb suurepärane merevaade (teistpidi istudes näeb küll põhiliselt autoparklat). Isegi saali mööbel tundub olevat kunagi ilus olnud - heleda riidega kaetud toolid, lisaks natuke punutisi. Terrassimööbel on aga lausa kole - kipakaks vajunud rohmakatest laudadest aialauad-pingid, mis sobiksid ehk külakiige juurde, kui puusepp need enne üle vaataks ja vähe siledamaks teeks.

Toit oli pärit ajamasinast, nagu ka kogu puhkekeskus. Mitte et toit poleks värske olnud, ajamasin ei lasekski ju vananeda, aga see stiil ja need komponendid... Salatisekser koosnes erinevas töötlusastmes köögiviljast: ehedad tomati- ja kurgiviilud, maitsestatud porgandisalat ja konservipurgist võetud tulihapuks marineeritud paprikaribad. Kõige keskel õlikausike.

See oli küll kvaliteetne külmpressitud oliiviõli, aga tomati ja kurgi maitsestamiseks jääb õlist üksi väheks, porgandisalatil oli oma kaste juba peal ja äädikapaprikat ei suudaks ka parim õli päästa. Rohelise herne supist puudus lubatud peekon, aga hernes oli igatahes olemas.

Nii kanafilee kui ka sea välisfilee olid oskuslikult valmistatud, paraja küpsusega ja mahlakamad kui suuremas osas lihtsamates linnakohtades teha osatakse. Kanafilee kaste oli suurepärane ja ka seafilee juurde pakutud mustade ploomide vürtsikas chutney oli mõnus. Ja kartulid olid head. Lisandid olid pärit aga kulinaariaõpiku varasematelt, nõukogude-aegsetelt lehekülgedelt: jälle seesama äädikapaprika, sedapuhku leebe õrnamaitselise kanafilee juures, ja koorimata apelsiniviilud, kenasti taldrikule looklema seatud. Ja siis veel paarkümmend sentimeetrit pikad kurgilindid, hautatud brokoli, tomatid, veel midagi ja veel midagi - igaühele midagi, aga kokku ei sobi õieti miski.

Otse terrassitrepi kõrval oli poolekslõigatud vaadist tehtud hiiglaslik prügikast ja rannariietes (kuid veel mitte pruuniks päevitunud) rippkõhulised mehed käisid restoranist limonaadi, õlut ja suitsu ostmas (kellel võimalik, see koos koeraga). Terrassilauad olid tolmused, vist küll õietolmused, aga ikkagi määrisid riideid ja käsi.

Kahju hakkas neist tublidest töötajatest, kes oskavad liha maitsvalt valmistada, häid kartuleid valida ja lahkelt letitagust tööd teha, kahju hakkas isegi arhitektist, kes selle kena restoranimaja välja mõtelnud on. Kõht sai küll täis, aga tuju püsis veel tükk aega tusane.

PS. Täna, teisipäeval, kui seda lugu kirjutan, on väljas tubli leitsak, kõvasti üle kahekümne kraadi. Valkla puhkekeskuse koduleht väidab, et õhk on -6 ja vesi +2 kraadi, päevitajaid pole. Aeg on Valklas seisma jäänud, mis muud.

ļæ½ripļæ½ev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
25. November 2011, 09:47
Otsi:

Ava täpsem otsing