Loodusesse sulanduv betoonmaja Siguldas

Artikkel

- Uudised
- Teet Reier
- 3. juuni 2007 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Loodusesse sulanduv betoonmaja Siguldas
Ühe küljega vastu künkanõlva toetuva pikliku kujuga betooneramu teise külge jääb Gauja jõe hingematvalt kaunis org ja kauguses kumavad Turaida lossi punased müürid.
Läti üks tuntumaid arhitekte Andris Kronbergs, kes on Sigulda eramu autor, selgitab hoone kuju ja asukoha leidmist lihtsalt: "Hoone tellijaks oli noor perekond, kes oli saanud tükikese maad just ürgoru servale jääva künka ümber, krunt asubki tegelikult Gauja looduskaitseala territooriumil."
"Nii tulidki nad minu juurde mõttega ehitada oma uus kodu künka tippu, mina aga ütlesin, et sinna me seda küll ei ehita," naerab Kronbergs. "Poolteist aastat tihedat koostööd tõid minu kui arhitekti ja hoone tellijad praeguse tulemuseni. Algset kavandit sai küll muudetud, aga kuju ja põhimõte, et kogu hoone peab võimalikult hästi loodusesse sulanduma, said ilmselt parimal võimalikul viisil teostatud."
Kronbergsi sõnul on pikliku betoonmaja üks omapära see, et otse eest vaadatuna varjab künkanõlv pea kogu hoone. "Näiteks talvel võib näha vaid kerkivaid suitsusambaid, ei hoonet ennast," lisab ta.
"Hele, kohalikust kuusest saetud fassaadilaudis on aastatega tõmbunud halliks, täpselt sellist värvi, nagu on kuivanud puu ka looduses. Samuti peegeldub suurtelt klaaspindadelt tagasi puude rohelus, muutes vähemalt näiliselt selle osakeseks loodusest."
Ruumilahenduselt on plaan lihtne: esimesel korrusel on köök koos söögitoaga, kabinet ja teistest madalamale viidud suur elutuba, teisel korrusel aga kolm magamistuba. "Algselt perenaise soovil kavandatud talveaed seisab seni tühjana, sest palme ta sinna just nagu ei tahaks ja midagi kodumaist ka pole leidnud, nii võibki sellest saada hoopis koht raamaturiiulitele," räägib Kronbergs.
Kuna aastal 2004 oli betoonmaja Lätis tõeline sensatsioon, on kõikvõimalike huviliste voorimine ja ajakirjanduse huvi olnud pererahvale tõsiseks katsumuseks. "Maja käidi vaatamas kaugelt ja lähemalt, juba arhitekte käis mitu bussitäit," räägib peremees.
"Tavainimesele oli selline arhitektuur mõistetamatu. Teistsuguste ehitustraditsioonidega harjunud inimestele tundus meie betoonist, klaasist ja puidust hoone täiesti mõttetu. Talvel on seda isegi mäesuusakeskuseks peetud ja sõidetud autodega õuele uurima, kus saaks pileteid osta," lisab ta.
Tema sõnul oli nende pere nõuete aluseks maja, mis oleks osake loodusest, sulanduks sellega ühte ja kus oleks kasutatud eelkõige kodumaiseid ja puhtaid materjale. Nii on kasutatud linast riiet ja vilti, põrandalaudadeks kuuske ja sama puud ka fassaadimaterjalina.
Akendest avanevad vaated on lummavad, köögiaknas rohelisele künkanõlvale ja elutoast Gauja ürgorule. "Kui päike hommikul köögipoolelt stardib, siis õhtul vajub ta kenasti oru puudemüüri taha, nii et pole paremat paika loojangu ja veini nautimiseks kui söögitoa suure laua taga," joonistab majaperemees oma kodust väljendusrikka pildi.
Maja ümbritsevat pinda katab roheline muru, millel lastakse kasvada just oma tahtmise järgi.
Eelmisel aastal olevat aga muru asemel külvatud nisu, mis siis terve suve hoone ümber tuules õõtsus.
Sügisel aga peeti korralikult viljalõikustalgud. Vilja lõigati nagu muiste sirpidega ja seati pärast hakkidesse kuivama.
Fotod: Veiko Tõkman
Hetkel kuum