Tõnu Mauring aktiivselt passiivse maja poolt

"Ega see, et me paneme moodsale majale murukatuse, tee hoonest veel hoobilt rohelist maja," naerab Tõnu, kui mai alguses Tartus kohtume.

"Murukatus on küll tore, aga kokkuvõttes on see vaid väike protsent säästuvõimalustest. Põhiline on ikka see, kui palju ressursse need majad, mida me Eestis praegu loome, neelavad - just püsivalt kasutuses olles - ja kas need ressursid on meil enda riigipiiri seest võtta. Siin on praeguse taseme ja uute võimaluste vahel tohutud käärid."

Kuigi Eestis on energiasäästlikkus ja ökoehitus Tõnu arvates veel murdeeas, oleme viimase tosina aasta jooksul tema meelest pika sammu edasi liikunud.

"Tänu mitmesugustele projektidele olen saanud juba alates 1992. aastast osaleda Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuse töös ja nüüd ka passiivmaja ideede tutvustamisel ja teostamisel."

Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskus alustas Tõnu sõnul Šveitsi riigi poolt rahastatud projektidega.

"Püüdsime toonases ajas rääkida, mida võiks tähendada kvaliteetne maja, ja uusi võimalusi ka Eestile lähemale tuua. Nii oleme juba aastaid saanud kutsuda seminaridele esinema tunnustatud asjatundjaid ja need, kes on meil juba asjast nii-öelda maitse suhu saanud, on uuenduslikke mõtteid omakorda edasi kandnud," räägib Tõnu.

Selget keelt inimeste vaadete ja huvide avardumisest kõneleb tema sõnul näiteks asjaolu, et looduslike viimistlusmaterjalide kauplus Safran, mille üks omanikke on ka Tõnu, pidi poolteist aastat tagasi projektimüügi kõrvale avama Tartus kaupluse. Suurenev huvi on tänavu viinud uute poodideni Tallinnas ja koguni Riias.

Tulles aga tagasi uudse ja kohati lausa kummalise väljendi "passiivmaja" juurde, ütleb Tõnu, et kõige lihtam on seda ette kujutada võrdlusena. Kujutage ette, et teie maja võtab energiat kümme korda vähem kui naabrimaja ning teil on toas tunduvalt mugavam - st alati värske õhk, soojad seinad ja aknapinnad, ei mingit kondenseerumis- ega hallitusriski, külmade jalgade fenomeni vmt. See kõik on Euroopas praegu peaaegu et standard.

Tõnu Mauring püüab passiivmaja mõtet selgitada: "Kõik me oleme kogenud, et päike kütab lõunapoolsed toad teatud aegadel soojaks. Passiivmaja projekteerijat huvitabki, kuidas seda teadlikult maja kütteks ära kasutada. Meil peab olema lõunasse suunatud aknaid, kuid ennekõike ikkagi võimalus seda sooja toas kinni hoida. Passiivmaja on väga hea soojapidavusega, me peame lisakütet juurde andma ääretult vähe. Et neid seoseid ja soojabilanssi täpselt näha, on vaja maja arvutil modelleerida."

"See toob kaasa aga veel ühe hea asja - me saame ka kulusid optimeerida," räägib Tõnu. "Eelistame neid otsused, mis maksavad vähe või mitte midagi - modelleerides me teame otsuste mõju lõpptulemusele. Teatud hetkel ei maksa otsus maja telje või akende paigutuse valiku kohta midagi ning energeetiliselt maja optimeeriv arhitekt kasutab selle ära. Nii saadaksegi Euroopas passiivmajastandardiga hoone, mille ehitusmaksus on tavalisega võrreldes üksnes 5-15% kallim."

Siit tulebki tema sõnul suur erinevus meil valdavalt levinud "rohelise maja" mõtteviisist. Kui maja tarbib ikkagi jooksvalt kohutavalt ressursse, ei ole seda õige roheliseks pidada, sellega me ähmastame põhieesmärki.

"Kui te panete majja pelletikatla ja loobite sinna aastas kümme tonni pelleteid, ei ole see ökolahendus. Samuti kui te kasutate soojustusmaterjalina põhku, tuleb järgmise 95% komponentide osas ikkagi mõistlikke otsuseid juurde teha; me ei saa rääkida ainult üksikute stampsõnadega," arutleb ta.

Need teemad on praegu veel võib-olla liigselt emotsioonidega seotud. Riigi tasemel peaks tulema ratsionaalsus juurde, sest tegemist on ääretult massiivse teemaga - Eestis kulutatakse ligi pool energiast just hoonetes.

"Liigume ju meiegi seda teed nagu arenenum osa Euroopast ning peatselt on võimalik maju osta ja müüa juba koos vastava energiamärgisega. See on selle teema jaoks ka mootor. Paljude riikide ligi kümneaastane kogemus on seda selgelt näidanud. "Vaevalt et turg oleks edaspidi ülemäära huvitatud G-klassi majadest," muheleb Tõnu.

Sama oluline kui maja kulukus on Tõnu arvates ka sisekliima. Maja selleks ju luuaksegi, et ennast selles hästi tunda. Säästu ei looda kunagi mugavuse arvel. Ruumis peab õhk vahetuma, sees tekkiv niiskus peab välja saama, see ei tohi külmale seinale kondenseeruda ja hallitusriski põhjustada jne. Selle saavutamiseks on kindel koht ka materjalidel.

"Loodusmaterjal täidab siin seda rolli, et jätab seinale võimaluse niiskuskõikumisi ühtlustada. Niiskus ei liigu tegelikult sellises mahus läbi seina, nagu see ruumis tekib (see viiakse põhiosas koos õhuga välja).

Talvel on meil kõikides uutes majades aga just see probleem, et õhuniiskus on ääretult madal. Siis oleks seda niiskust hädasti ruumi tagasi vaja. Pealmine sentimeeter-poolteist difuussest savikrohvist on aga just see osa, mis päevased niiskuskõikumised ära puhverdab ja hea sisekliima annab.

Enamiku pindade puhul määrab veeauru liikumise takistuse ära lõppviimistlus. Viimane värvikiht võib kogu seina head omadused nullida. Ka puidu väga suurt puhverdusvõimet saab säilitada, kui seda traditsiooniliselt õliga viimistleda.

Tõnu sõnul on üks põhjalikumaid looduslike toodete valmistajaid Euroopas Saksa firma Kreidezeit, kes valmistab kõike sise- ja välisviimistluseks vajalikku, mitmesuguseid õlisid, värvipigmente jne.

"Tänu Gert Ziesemannile, kes on firma Kreidezeit asutaja, on Euroopas traditsioonilised, enamasti ligi 200 aastat vanad retseptid viimased paarkümmend aastat uuesti kasutuses. Euroopa turg näitab, et neid asju on uuesti vaja," ütleb Tõnu. "Meid mõlemaid üllatab, et Kreidezeiti tooteid müüakse inimese kohta arvestatult kõige rohkem Eestis, kuigi see kaubamärk on edukalt esindatud kõikides Vana-Euroopa riikides ja ka Jaapanis."

"Kui loodustoodete puhul on reegel, et kõik koostisained on pakendil kirjas, siis poest tavalist värvipurki või puidukaitsevahendit ostes jääb ostjale tavaliselt teadmata, mida selline kraam sisaldab. Tootja lihtsalt pole kohustatud kõiki koostisained pakendil ära märkima. Me tahame suhelda kliendiga teistmoodi. Me ei eelda, et tal puudub huvi selle vastu, mis aineid ta endale koju toob. Koostisained ongi ju need, millega me oma toodet kirjeldame ja mis selle ka väärtuslikuks teevad," lisab Tõnu.

Tulevikku kiigates tunneb Tõnu head meelt, et ka meil on asjad riiklikul tasandil liikuma hakanud. Riik aitab juba lähiajal energiamärgise kaudu hoonete kvaliteedis palju selgust juurde tuua. Kodu loomine on enamasti see koht, millesse inimene suhtub täie pühendumusega ja on äärmiselt hea, kui seal ei lasta lihtsalt teadmatusest suuri vigu tekkida. Põhitelg kvaliteedi jaoks läheb sellega paika. Ka on töös esimesed passiivmaja projektid.

"Samuti jätkame loodustoodete tutvustamist ja korraldame praktilisi töötubasid oma kauplustes Tartus ja Tallinnas. Paljud tooted on muutunud väga populaarseks, üheks neist on Marokost pärinev krohvitehnika tadelakt," on Tõnu rahul.

Inimesed jagunevad laias laastus kaheks: need, kes on võimelised elu edasi viima, ja need, kes lihtsalt kaasa tiksuvad.

Tõnu on kindlasti selline inimene, kes elu edasi viib. Korrastatud mõtted, lai silmaring, haritus ja huvi maailma parandamise vastu võiks olla peamised teda iseloomustavad omadused.

Targa ehitustehnoloogia rida on ta ajanud juba üle kümne aasta, alguses peamiselt Ökoloogiliste Tehnoloogiate Keskuses ja nüüd rohkem praktilises elus. Veel praegugi valitseval lollidekülade ja küproki ajastul nõuab selline tegevus eraldi pühendumist.

Tõnu teab, kuidas head asjad välja näevad ja maitsevad, rääkimata sisust. Oskus (elu) nautida teeb temast mitmekülgse persooni ja mõnusa sõbra.

Tõnus on voolamas paras ports sinist verd ja kui otsida, leiaks ehk seosed mõne iidse kuningakojagagi. Kindlasti leiab ta hernetera üheteistkümne madratsi alt.

Teadmiste rohkus ja kunstiline segadus on pikitud valikulise pedantsusega nagu heas rulaadis. Sõbrana on Tõnuga ka luurel käidud. See kõik teeb Tõnust ääretult huvitava ja põneva isiksuse.

Fotod: Arno Mikkor, Tõnu Mauring ja Safran