Küülik - marinaadis lebada armastav elukas

Treeninguid alustasime traditsiooniliselt - poest sai ostetud searibi, broilerifileed, lihavardad, juurde veel tiba baklažaani, suvikõrvitsat ja muud säärast kraami.

Jäägem ausaks - suhteliselt igav oli. Seda enam, et pakendist lahtikooritud šašlõki kõrvetamisega vaevalt võistlustel läbi lööb.

Seetõttu sai ette võetud kõrgema pilotaaži valda kuuluv küüliku grillimine. Hankisime ühe Võrumaal küülikuid kasvatava taluperenaise käest viis elukat - värsked, puhastatud, sügavkülmutatud, ühes tükis, igaüks umbes 1,6 kilo.

Olgu vahemärkusena öeldud, et olen saanud mekkida tollesama taluperenaise suitsuahjus valminud suitsuküülikut ja ma ei tea, kui paslik on siinkohal kasutada väljendit "viis keele alla", aga midagi sobilikumat ma selle suitsutatud jänku kohta lihtsalt ei suuda välja mõelda. Oli tõesti hää.

Niisiis sai meie arsenali võetud viis küülikut, paigutasin need omakorda sügavkülmikusse ja päev enne proovitööd jagasin osalejatele laiali, et igaüks siis jänkukesi enne tulekatsumist omatahtsi töötleks. Esialgu söandas vaid neli inimest marineerimistöö ette võtta sedavõrd tundmatu elukaga, kui seda üks kodujänes muidugi mõista on.

Seetõttu läks loosi kaks koma viis küülikut. Pooled jäid külmikusse oma järge ootama.

Tööülesanne oli järgmine: valmistada küülik ette grillimiseks. Ja tegelikult siin tegimegi esimese vea. Tõsi, see selgus alles järgmise päeva õhtul, kui küpsetusrestilt tulnud küülikuid mekkisime, aga etteruttavalt olgu välja öeldud kirvereegel: pehme ja mahlase grillküüliku saab alles pärast seda, kui elukas on vähemalt kaks, parem veel kolm, aga eriti hea, kui neli päeva marinaadis püherdanud.

Jäneselised - kodujänesed vähem, metsjänesed rohkem - on teatavasti taimejärajad, kes ei suuda hetkegi paigal püsida. Sellest tõsiasjast tingituna ei kogune neile ka suuremat rasva naha alla. Ja siit omakorda järeldub, et küülikust, üsna puine tükk nagu ta on, saab õige küpsetise alles pika marineerimise järel. Mida pikema, seda parem, peaasi, et käes vaid hukka ei läheks.

Grillitud küülikuid maitstes sai taas kinnitust vana tõde, et retseptid ei maksa toidutegemise juures midagi. Meil oli viis küülikupoolikut, mis kõik olid marineeritud kardinaalselt erineval moel.

Marinaade oli alates veinil põhinevast ja lõpetades keefiripõhjalisega. Ühine nimetaja vaid see, et kõigis sees rohkesti ürte. Ja veel maitsesime kõrvale veini või õlut. Veinidest peamiselt punast, õlledest loomulikult just seda, mis juba pruulitud spetsiaalselt küülikuprae kõrvale joomiseks.

Kas Äripäeva grillitiim ka Grillfesti n-ö vabakavavoorule küülikutega "peale lendab", seda näitab aeg. Sõltub sellest, kuidas järgmine kord trenn õnnestub. Grillifännidele aga soovitame: ilmutage fantaasiat, rohkem fantaasiat!

Kõik küülikud olid toredad. Tõenäoliselt olid nad toredad ka elusast peast, kuid siinkohal pean silmas, et toredad kulinaarses mõttes. Kõlbasid süüa, ei karjunud hamba all, olid lausa head. Sai üsnagi selgeks, et küülikut peab enne grillimist rohkem aega marinaadis hoidma kui üks päev.

Aga tegelikult tuleb ikkagi tõdeda, et kodus mamma tehtud ahjupoti-haudeküülik on ikka kõige parem ja üle prahi.

Mina kui degusteerija jäin üritusega väga rahule. Liha jäi mõne marinaadi puhul ehk pisut kuivaks, aga selle panime liiga lühikese marinaadis leotamise süüks. Õllega sobis jänku väga hästi, leidsime poest isegi Saku õlle Abbey, mille pudelil oli spetsiaalselt kirjas, et sobib jäneseliha kõrvale. Loosi läksid ka kaminas küpsetatud seened, sibulad, tomatid ja suvikõrvitsad. Tegemist oli fantastilise õhtuga!

Marinaadide retseptid, mida Äripäev küülikute peal katsetas.