Rootsi mudel vahetab ilmet

Assar Lindbeck 12. juuni 2007, 00:00

Rootsi majandus- ja sotsiaalmudelit kujutatakse tihtipeale kas puhta ideaali või täieliku hälbena, aga tegelikult on sel olnud mitu palet. 19. sajandi lõpust tänapäevani võime rääkida koguni kolmest Rootsi mudelist.

Esimene, nn liberaalne ajajärk kestis umbkaudu 1870. aastast 1960. aastateni, mille jooksul lõi valitsus turgu toetava seadustiku, haridus- ja tervishoiusüsteemi ning infrastruktuuri. Veel 1960 olid nii valitsuskulude osakaal SKPs kui ka sissetulekute jaotus võrreldavad USAga. Sajandiga muutus Rootsi ühest kõige vaesemast lääneriigist per capita SKP alusel jõukuselt kolmandaks riigiks. Ehk rikkaks sai Rootsi enne heaoluriigi saabumist.

Teine ajajärk kestis 1960-1985. Just seda tuntakse Rootsi mudelina. Olulisim seda aega iseloomustav märksõna on helde heaoluriigi rajamine. 1980. aastate lõpuks tõusid riigikulud 60-65%-le SKPst - 1960. aastaga võrreldes vähemalt kahekordseks. Piirmaksumäärad (arvestades kõiki leibkonnamakse) olid kerkinud enamiku täisajaga töötajate jaoks 65-75%-le, võrreldes ligi 40%ga 1960. aastal. Vähenesid ka majanduslikud stiimulid töötada, säästa ja ettevõtet luua, sest sissetulekud ühtlustusid ja ettevõtete kasumlikkust kärbiti - suuresti võimsate ametiühingute survel. Tulid uued tööjõuturuseadused, sh 1970. aastate alguses kehtestatud ranged töökohtade kaitse seadused. Jõusse jäid ka Teise maailmasõja ajal kehtestatud reeglid finantsturgudele.

Majandusel ei läinud sel ajavahemikul küll just ülihullusti, aga ka mitte hästi. 1970-1995 jäi Rootsi per capita SKP ligikaudu 18% võrra alla rikaste OECD riikide keskmisele. Selle tulemusel langes Rootsi OECD tabelis 3. kohalt 17. kohale. Kuigi osaliselt võib selle kirjutada teiste riikide tehnoloogilise järelejõudmise arvele, ei seleta see ometi, miks 14 riiki mitte ainult ei püüdnud Rootsit per capita SKP osas kinni, vaid läksid ette.

1980. aastate lõpu kapitaliturgude regulatsioonide ja valuuta fikseeritud kursi kaotamine ning Rootsi liitumine ELiga 1990. aastate alguses märkisid kolmanda Rootsi mudeli saabumist.

1991. aastal alandati piirmaksumäärasid suurele osale elanikkonnast 10-20% võrra. Hiljem vabastati piirangutest mitu turgu (nt telekommunikatsiooni- ja elektriturg). Erastamine algas ka - tõsi, maksuraha abil - teenuste sektoreis (nt lastehoid, haridus, vanurihooldus).

Majanduskasv hakkas 1990. aastate keskpaigas kiirenema ning tänaseks on kolmandik Rootsi vahepealsest mahajäämusest per capita SKPs tasa tehtud. Kuid Rootsit iseloomustab tänini suur sõltuvus riiklikust hoolekandest: 23% tööealistest elanikest elab toetustest.

2006. aasta sügisel ametisse valitud parempoolne valitsus on lubanud majanduse liberaliseerimist jätkata: erastada riigifirmasid, parandada väikeettevõtluse tingimusi, suurendada inimeste valikuvabadust sotsiaalteenustes. Kaotati nn jõukusmaks (pärandimaksu kaotas juba eelmine valitsus). Veidi on langetatud palgalt makstavaid makse ja kärbitud toetusi. Seega liigub Rootsi mitmes mõttes tagasi liberaalse majandusmudeli poole.

Siin on aga kaks konksu. Esiteks on kõik poliitilised parteid ühel meelel selles, et heaoluriigi kokkuleppeid peab endiselt rahastama maksuraha. Ehk isegi kui riigitoetused muutuvad vähem heldeks, ei lange valitsemiskulud palju allapoole praegusest 53% SKPst. Teiseks valitseb kokkulepe, et valitsus peab võtma endale suurema vastutuse keskkonnakaitses.

Jääb küsimus, kas liberaliseerimisele suunatud reformid on poliitiliselt jätkusuutlikud. Vastuse annavad 2010. aasta üldvalimised.

P Project Syndicate

Raadio ettevõtlikule inimesele

Äripäeva raadio 92.4

Hetkel eetris

Kava

    Vaata kogu kava
    Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
    06. December 2011, 19:34
    Otsi:

    Ava täpsem otsing