Lääs nõudlik, Vene metsik

Juhan Parts 14. juuni 2007, 00:00

Majandustegevus Venemaal ning sealsele turule laienemine on olnud Lääne ettevõtetes päevakorral Nõukogude Liidu lagunemisest saadik. On neid, kes ei ole julgenud sinna investeerida. On neid, kes on investeerinud ja seda kahetsenud, ent leidub ka edukamaid näiteid. Sama kehtib Vene turule sisenenud Eesti ettevõtete kohta. Kuidas ja kas üldse saab seda kogemust üldistada ning tõlkida soovituseks Venemaa turule minna või minekut vältida?

Möödunud nädalal hoiatas Ühendkuningriigi välisministeerium ettevõtjaid Venemaale investeerimisega kaasnevate riskide eest. Ka minu käest on viimase kuu jooksul sageli küsitud, kas Eesti riik annab ettevõtjatele mingi soovituse - kas tasub Venemaaga seotud äri jätkata või on otstarbekam sealsest tegevusest sanktsioonide kartuses sootuks loobuda.

Kuna Venemaa on Eesti naaberriik, ei ole mõne ministeeriumi soovitustel või hoiatustel siin ilmselt suurt rolli - igal Eesti inimesel on Venemaast oma ettekujutus. Usun ka, et vähemasti Eestis on üsna levinud arusaam, et Venemaa on ettearvamatu käitumisega riik. Majanduskeelde tõlgituna tähendab see, et investeerimisel tuleb arvestada erakordselt kõrge maariskiga.

Ka uudis Ühendkuningriigi välisministeeriumi hoiatusest ei seisnenud muus kui teates, et on üha enam tõendeid välisinvestorite suhtes vaenulike võtete rakendamisest. Seega tuleb silme ees terendavate kasumite kõrval arvestada riskide kasvuga.

Kõige valusamad kogemused viimasest ajast pärinevad ilmselt Venemaa tooraine- ja energiasektorisse sisenenud rahvusvahelistelt kontsernidelt nagu Royal Dutch Shell ja British Petroleum, kes seisavad silmitsi tegevuslubade kaotamisega.

Eesti asjus ei jõua ma endiselt ära imestada, miks taasriigistas eelmine valitsus Eesti Raudtee. Taasriigistamise eestkõnelejatest pole kahjuks mingit abi ettevõtte käigus hoidmisel nüüd, mil veomahud on vähenenud.

Peterburi majandusfoorumi kokkuvõtteks võib esile tuua Venemaa välisinvestoritele saadetavate sõnumite vastuolulisuse.

Venemaad soovitakse näidata investorisõbraliku, avatud majandusega õigusriigina. Seda toetavad teated uutest välisinvesteeringutest, nt nelja autotehase rajamine Peterburi lähedale ja Boeingu lennukite tootmise algus Venemaal.

Positiivne on ka Venemaa soov vabaneda naftariigi mainest ning mitmekesistada oma majandust. Vajadus vähendada sõltuvust nafta ja gaasi ekspordist on ilmne - isegi äärmiselt isoleeritud majandusega Nõukogude Liidule olid nafta ja gaasi maailmaturuhinnad lõpuks määrava tähtsusega. Suuremahuliste välisinvesteeringuteta ei suuda Venemaa aga majandust ümber struktureerida.

Positiivse sõnumi nullivad teated välisinvestoritele osaks saava tegeliku kohtlemise kohta, samuti välispoliitilised sõnumid, näiteks ähvardus sihtida raketid potentsiaalsete investorite kodumaade pealinnadele. Korruptsiooni taset Venemaal iseloomustab 121.-130. koht Transparency Internationali koostatud pingereas.

Loodusvarade ammutamise ja energiasektori on Vene riik võtnud üsna tugeva kontrolli alla. Naftakompanii Jukose saatus ei vaja meeldetuletamist. Optimistid loodavad, et muudes sektorites käitub riik teisiti kui otsesõnu strateegilisteks kuulutatud valdkondades.

See lootus põhineb pigem soovil ning arvestusel, et riigivõim ei jõua kõigega tegelda. Nõukogude Liidus oli sõjatööstuse kõrval ka selliseid strateegilisi valdkondi nagu elanike leivaga varustami-

ne - midagi ei usaldatud turu, ammugi mitte välisinvestorite ettevõtete korraldada. Nii mängiti maha enam kui pool sajandit, mille jooksul inimeste heaolu võinuks oluliselt paraneda. Kas sellest on midagi õpitud, näitavad lähemad aastad.

Eesti majanduse käekäigu otsustab siiski meie ettevõtete toimetulek arenenud, väga nõudlikel Lääne turgudel. Vene turg küll kasvab, kuid on ka üsna metsik.

Äripäev http://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
06. December 2011, 19:34
Otsi:

Ava täpsem otsing