Globaalsest soojenemisest on kujunenud hea rahamasin

Nagu heausksele ostjale pahna pähe määriv müügimees, püüab endine USA asepresident Al Gore hirmutada maailma oma juttudega peatsest kriisist, mille toob globaalne soojenemine.

Asjalikumad teadlased ütlevad küll, et see pole muud kui vaid pahmak kuuma õhku (mõlemas mõttes) ning et meie planeet on alati teinud läbi normaalseid arengutsükleid. Teistele teadlastele teeb aga rohkem muret hoopis peagi saabuv jääaeg, mis võivat tulla juba lausa 2010. aastal.

Meie planeet on 4,5 miljardit aastat vana. Inimesed on siin elanud vaid ligi kaks miljonit aastat ning tööstusrevolutsiooni on meil olnud vaid närused 200 aastakest. Tuhanded, peamiselt veealused aktiivsed vulkaanid paiskavad iga päev välja rohkem süsihappegaasi, kui seda suudaksid inimesed ka siis, kui neil oleks miljon korda rohkem autosid. Või isegi rohkem, kui seda suudab välja paisata aurav müügimees Al Gore, kui ta meile oma kantslist hirmujutlust peab.

Üks teadlane märkis hiljuti, et kui Gore'i saadaks ka edu igas viimases kui püüdluses globaalse soojenemisega võidelda, poleks sel 50 aasta pärast õhku paisatud süsihappegaasi vähendamisel mitte mingit mõju. Aga kuna ei möödu päevagi, mil meedia seda teemat ei käsitleks, peab iga mõistlik ärimees endalt küsima, mille ümber kogu see kära õigupoolest käib.

Vastus peitub globaalse soojenemise äriidees. Kui sel lastakse jätkuda, võib see osutuda kõigi aegade suurimaks majanduslikuks petuskeemiks. Kyoto protokoll kujutab endast unistuste kauplemisturgu igale investeerimispangale ja riigile, kellel on soov see rahamasin enda kasuks tööle panna.

See annab silmad ette ka kõige nutikamale püramiidskeemile ning muudab lapsemänguks Venemaa 1990. aastate "laenud osakute vastu"-programmi, mis tegi seitsmest oligarhist multimiljardärid.

Ja käib see mäng järgmiselt. Mingi ülemaailmne valitsuspaneel paneb paika valemi, mille järgi arvestatakse välja kvoodid, kui palju täpselt võib iga riik kasvuhoonegaase (alates süsihappegaasist) õhku paisata. Valem määrab ära, kui palju on igal riigil inimesi, autosid, vabrikuid jne võrreldes rohealade ja puudega, mis emissiooni tasakaalustavad. Igale riigile määratakse tema kvoot.

Esimene mänguvoor läheb lahti siis, kui riigid palkavad advokaadid ja konsultandid, et tagada endale soodne kvoot. See apellatsiooniprotsess võtab aastaid aega.

Kui numbrid on paigas, algab teine voor - kauplemine. Kui üks riik kasutab rohkem, kui talle kvoodiga lubatud, peab ta maksma meeletut trahvi. Et seda vältida, võib ta osta krediiti mõnelt teiselt riigilt, mis oma kvooti ära ei kasuta.

Krediidipunktide hinna panevad paika turg ja võimalikud trahvisummad. Suure elanikkonna ja arenenud tööstusega riigid nagu Saksamaa, Hiina, India ja USA peavad maksma ülisuuri trahve ning püüavad seega osta krediiti maadelt, kellel seda üle on.

Suurema pindalaga riigid, kus on vähemarenenud ja -asustatud piirkondi, nagu Gröönimaa, Venemaa, Soome, Norra ning mitmed Aafrika ja Lõuna-Ameerika maad, saavad siis omakorda krediiti müüa.

Praegu on keeruline öelda, kuhupoole Eesti selles kvoodinimekirjas jääks. Kuid kuna tegu on väikeriigiga, mille isu autode järele kasvab, ei pruugi Eestil hästi minna.

Selle kõige lõpptulemus on aga, et atmosfääri paisatud süsihappegaasi hulk ei muutu kuidagi, sest kõik riigid teevad seda, mis on nende endi huvides, ning ostu-müügitehinguid sõlmides ei pea nad oma tööstuse kasvu pidurdama.

Skeemi pooldajad kinnitavad, et kui trahvid on piisavalt kõrged, siis on riikidel odavam emissiooni vähendada kui trahvi maksta. Oponendid väidavad vastu, et see ei saa kuidagi odavam olla, sest see tähendab majanduskasvu seiskumist ja negatiivseid muutusi, krediit aga samal ajal kallineb.

Kuid inimesed ei oota. Kes on varakult rongile hüpanud, on juba asutanud süsinikukrediidi turu, mis on tänaseks kasvanud 28 miljardi dollarini. Ning nüüd võib ka iga tavatarbija mänguga liituda.

Sa kardad, et oled liiga jutukas ja paiskad ehk liiga palju kahjulikke aineid atmosfääri? Ei ole midagi, appi tõttab taas Al Gore! Nüüd võid osta krediiti kas tema endaga seotud firmalt või mõnelt muult turule saabunud ettevõttelt, mis müüb sulle just vajalikul määral süsinikukrediiti, et võiksid oma sabotaaži jätkata.

Nii olid hiljutise Oscarite gala korraldajad ostnud piisavalt palju krediiti, et võisid pidustuste ajal igasuguste kasvuhoonegaaside õhkupaiskamise suhtes täiesti muretud olla. Nemad maksid oma raha ära ja šõu läks edasi - eks seegi kulu käi tänapäeval äri juurde.

Vaid mõned päevad hiljem olid Al Gore ja emissioonikrediit taas uudistes, kui selgus, et endise asepresidendi Nashville'i villa tarbib 20 korda rohkem energiat kui üks tavaline elamu.

Gore'i pressiesindaja teatas vastuseks: "Gore'ide perekond on ostnud piisavas koguses rohelist elektrit ja süsinikuneutraliseerijaid, et muuta maja kogupanus globaalsesse soojenemisse nulliks."

Tundub, et müügimehed-pähemäärijad ei kao kunagi kuhugi. Kuna nad ei leidnud võimalust küsida meilt raha õhu eest, mida sisse hingame, peame nüüd lihtsalt maksma õhu eest, mida välja hingame.

Ma koostan nimekirja kõikidest oma surnud sugulastest, kes enam välja ei hinga, lisan sinna ka kõik atmosfääri enam mitte reostavad vanarauaks saadetud sõiduautod ja vaatan siis, kas Al Gore saab mulle nende eest krediiti müüa.

Autor: Craig Rawlings