Imetabane torupill

Eesti aladel levis oma ajastu moeröögatus kiiresti ja nii on teada juba 14.-15. sajandisse dateeritud märkmeid eestlaste hämmastavast torupillilembusest. Ilma selle pillita ei möödunud ühtegi pulma-, peie- ega muud pidu. Räägitakse ka Lembitu vapra väe eesotsas marssinud torupillimeestest, kuid tõestus selle legendi paikapidavuse kohta jääb meil tõenäoliselt saamata.

Torupilli tüüpe on maailmas palju, alates hülgemaost meisterdatud Läänemaa mallist, lõpetades esindusliku Šoti highland pipe'iga. Kõiki neid seob iseloomulik kõla, mis saavutatakse erineva arvu meloodiale kaasa jörisevate burdoonide ehk torude ja vilede hääle abil. Eesti torupillil on tavaliselt neid torusid üks kuni kolm, kuid tõelistel siniverelistel Šoti ja Iiri paraadinstrumentidel märgatavalt rohkem.

Muistsetel aegadel sai torupillimängu õppida vaid meistri kõrvalt n-ö sellipõlve pidades, kuid tänapäeval saab seda õilsat kunsti ka Eestimaa pinnal päris ametlikult omandada. Viljandi kultuuriakadeemias nimelt.

Eestimaa pinnal on võrsunud ka lausa mängijate-meistrite dünastiaid, kellest kõige tuntum tänapäeval on ehk Taulide perekond. Vanaisa Johannes ja isa Ants on aastaid eesti torupillimängu hea käekäigu eest seisnud ning poeg Andrus on nende jälgedes sammumas. Ka tütardele Anule ja Triinule pole seesinane pillimäng võõraks jäänud.

Lõpetuseks võib rõõmuga tõdeda, et vahepeal ehk pisut varjus olnud torupillimängu kunst jälle õitsele on puhkemas ja selle vägeva pilli vägi Eestimaa pealt mitte kadumas pole.

Taulide torupillidünastia noorim meister sai pillimängu maitse suhu juba viieaastaselt, kui tal endal veel pikkust pillist suurt rohkem polnud.

Edasine oli juba asjade loomulik käik, et isa kõrvalt ka ise pilliehitamises esimesed sammud tehtud said. Esmased katsetused läksid küll rohkem pudrunuiadeks ja küünlajalgadeks, kuid ajapikku sai käsi kindlamaks. Kodust kaugemal pilliehitust õppimas pole olnud vajadust käia, sest kindla käega meister - isa - kohe kodutalus võtta oli. Ja nagu vanasõna targasti ütleb - eks töö õpetab!

Viljandis jagatava torupillialase kõrghariduse üle on vaid hea meel ja loodetavasti tagab see ka selle õilsa kunsti jätkumise Eestimaal - nii ütles meister ja siinkirjutaja on selles temaga täieliselt ühel meelel.

Mitte kaugel õilsast Invernessi linnast elas Ian. Ümberkaudu rahvas pidas teda pisut imelikuks. Põllupidamisega tema ennast ei vaevanud ja kariloomadki oleksid tema majapidamises kiire otsa leidnud, kuna peremehel oli selles ilmas ainult üks siht, soov ja hool - tema kallis torupill.

Koidust ehani võis tema pillihäält kuulda nii oja veerel kui ka mäekünkal ja sagedasti oli ka südaööl Iani hütist kuulda lõbusaid trillerdusi.

Ühel kenal õhtul, kui päike oli äsja mäe taha veerenud, istus Ian koos oma kalli pilliga kivil ja igatsev viis veeres kurblikult üle nõmme.

Vaevalt oli loojuva päikese viimane kiir silmapiiri taha kadunud, kui nagu nõiaväel kivi ümber süttisid laternad ja kuulda oli vihast pobinat - härjapõlvlased! Nonde peamees astus otsemaid ette ja süüdistas Ianit kurjal keelel nende öise tantsuplatsi rüvetamises ja lubas karistuseks tema maise teekonna otsemaid lõpetada, kui Ian mitte pole nõus neile tantsu saateks hommikuni mängima. Hirmuhigi otsa ees, oli Ian kohemaid nõus ja nii algaski metsik pillerkaar, sest härjapõlvlased teadupoolest on kibedad vennikesed tantsujalga keerutama ning väsimust nemad ei tunne. Üha kiiremini kihutasid Iani näpud pillil ja üha metsikumalt karglesid väikesed mehikesed nõmmemurul. Ikka kiiremale hoole innustas neid Iani torupill! Juba hakkas taevakaare serv uue päeva ootuses punetama, kui viimaks härjapõlvlased lõõtsutades murule langesid - otsas oli nende jaks.

"Suur on Sinu pilli vägi ja võim - tänutäheks ei pea Sa elu lõpuni enam puudust kannatama!" ütles väikese rahva peamees ja silmapilkselt ilmus kivile kott kulda.

Ian ei lasknud seda endale kaks korda öelda, vaid haaras pilli ühte ning kullakoti teise ja kiirustas tagasi vaatamata kodu poole.

Fotod: Meeli Küttim

Autor: Alo Ergma