Kuuma Tassi kana haihtus nagu suits

Kuuma Tassi suitsukana ja seentega pastaroast oli kana teel köögist lauale ära kadunud. Kui letitaguse kiirsöögiga saadakse kohvikus hakkama, siis terrassi teenindamine käib Kuumas Tassis igatahes üle jõu.

Pastaroas oli küll seeni, aga kana ei leidnud hoolika otsimisegagi, niisiis palusime ettekandjalt abi kana tuvastamiseks. Ettekandja käis korra siseruumides ja meie probleemsele kanaroale pilkugi heitmata teatas autoriteetselt: "Kokk ütles, et suitsukana on seal olemas." Aga ei olnud ju.

Ettekandja jaoks tundus probleem sellega lahendatud olevat, meie jaoks aga mitte.

Pealegi olime juba teeninduse võlude asemel teeninduse valusid tunda saanud: mina olin tellinud Caesari salati, sõbranna nimetatud pastaroa suitsukana ja seentega.

Salat toodi päris ruttu, aga kanapastat ei tulnud ega tulnud. Rüüpasime tasapisi sooja roosat veini ja ootasime - viis minutit, kümme minutit, viisteist minutit.

Minu plaanist oodata salati söömahakkamisega nii kaua, kui lauakaaslane on kah oma roa kätte saanud (kombed ennekõike!), ei tulnud midagi välja. Alguses polnudki kõht eriti tühi, aga isu on raske taltsutada, kui kena krõbisev salat nina ees.

Kui juba kahekümne viies minut möödas oli, haarasime kahvlid pihku ja hakkasime mõlemad salatit sööma - mina ühest, sõbranna teisest servast. Selline oli ilma kanata saabunud pastaroa eellugu.

Lõppmäng oli parem - kui olime ettekandjale kaks korda selgitanud, et soovime pastaroa väljavahetamist (selleks läks jälle umbes kümme minutit, enne kui ta päriselt aru sai, esimesest ütlemisest ei aidanud), saime uue, täiel määra menüüs lubatule vastava kana-pastaroa: kanatükikesed olid täiesti olemas, lisaks oli ka kastmel mõnus suitsumaitse. Ettekandja näitas meile võidukalt pastahunnikust väljaulatuvaid kanatükikesi: "On ju kana olemas!". "On," kinnitasime meie. "Pole kahtlustki. Aga eelmisel ei olnud."

Paarist kanatükikesest või nende puudumisest polekski põhjust nii pikalt kirjutada, äpardusi juhtub ikka. Aga sellist kliente ignoreerivat, lausa vaenulikku suhtumist pole ma mitte kusagil mujal kohanud.

Talvisel ajal saab Kuum Tass naabritega võrreldes nagunii vähe tähelepanu, siinne sisekujundus nautlejaid ligi ei tõmba. Suvel võiks kohvik ometi õilmitseda - ikkagi linna parim asukoht peaaegu suudlevate tudengitega purskkaevu kõrval, otse Rüütli tänava käiguteede nurgal.

Kuum Tass tehakse lahti juba hommikul kell kaheksa, see on neist väga kena. Nädalalõpu hommikuti on Tartu südalinnas peaaegu võimatu hommikusöögikohta leida, Tass on meeldiv erand. Sama päeva hommikul olin ma Tassis mõnulenud ahjusoojade tuunikalapirukate, hea kohvi ja hommikuste ajalehtedega. Raekoja plats oli veel tühi, terrassilaudu alles seati üles, kõik muud kohad olid veel kinni. Sain oma pirukad leti juures kätte ja tulin nendega õue, kõik oli suurepärane. Olen ka paaril hilisõhtul Tassist pannkooke kaasa ostnud, nad on nädalalõputi kuni kella üheni lahti.