Noore Wiiralti erootilised teosed

Eelmisel nädalal avatud "Kirg" keskendub Eduard Wiiralti varasele loomingule. Tuntud gravüüride kõrval on väljas ka seni esitlemata joonistusi.

Noort Wiiraltit paelusid kirg ja naudingud, õigemini meelelise ja vaimse kokkupõrked. Nautlemise tähenduslik ruum on avar. See hõlmab muu hulgas meeldida tahtmist ja enesepiiramist, varjamatut himurust, olematu armastuse teesklemist ja kogetud armastuse salgamist.

Nautlev inimene on avali, võõra pilgu eest kaitsetu, temas on lapselikku sarmi. Võib-olla seetõttu pakkusid alkoholiuimas või erootilistesse mängudesse sukeldunud inimesed enesesse sulgunud Wiiraltile nõrkuse ja minnalaskmise kogemuse.

Kunstnikule endalegi ei olnud joovastusseisund ja ahvatlused võõrad. 1930. aastal kujunes tal armusuhe Strasbourgis elanud kunstniku ja metseeni Nelly Stulziga.

Wiiralti sõbrad on meenutanud ka tõhusat absindi pruukimist. Pariisis ladestusid pingelisest tööst, kurnatusest ja rohkest alkoholipruukimisest tekkinud pinged kunstniku hinge varjatutesse kihtidesse, leides lõpuks väljapääsu "Põrgu" ja "Kabaree" visandites, kommenteerib näituse kuraator Tiina Abel.

"Tähelepanelik, terane ja üldistusvõimeline Wiiralt vormistas oma vaatlused kunstilisteks ja maailmavaatelisteks mõtteavaldusteks. Ta teoste mõttetihedus ja rikas kujundite maailm inspireerib koostama üha uusi näitusi," arutleb kuraator.

Ühelt poolt suudavad ka tuntuimad gravüürid säilitada korduval vaatamisel oma külgetõmbejõu, teisalt on nad üksnes Wiiralti kujundite võrgustiku sõlmpunktid, millest hargnevad ideede ja kujundite ahelad.

Sellega paralleelselt on huvitav jälgida Wiiralti kujunemist silmapaistvaks graafikuks. Vabadussõjast naasnud noormees astus 1. oktoobril 1919 avatud Pallase kunstikooli skulptuuriateljeesse, aga ta võttis aktiivselt osa ka joonistamise ja maaliateljee tööst. Aastail 1922-1923 viibis Wiiralt Pallase stipendiaadina Dresdeni Kunstiakadeemias skulptuurierialal ja tegeles seal ka graafikaga.

"Esimese maailmasõja kaotanud Saksamaal ei olnud kohta illusioonidele: vaesus ja laokilolek toitsid ühiskondlikke pahesid, mille kujutamisega kaasnes paratamatult grotesk ja ühiskonnakriitilised noodid. Wiiralt tundis hästi viletsuse jultunud ja himude teenistusse rakendatud palet. "Ent elu naturalismi ja inetuse taga nägi ta kõlbelisi valikuid tegevat inimest, kes on silmitsi tunnete kaosega," märgib Abel.

Wiiralt lõpetas 1924. aastal Pallase kooli kujuri ja graafikuna. Järgmisel aastal anti talle aastane stipendiumi õpingute jätkamiseks Pariisis. Sinna jäi ta aga palju kauemaks.

Noor kunstnik elas rahvusvahelises seltskonnas boheemlaselu, kuid töötas pingeliselt ja süsteemselt. "Wiiralti kunstis on alati sümbolite mängu, kurjast vaevatust, apokalüptilisi viirastusi, võitlust lihalikkusega ja viimasele järeleandmist, inspiratsiooni ja kujutlusvõimet. Ajavaim, kunstiliikumised ja isikliku elu sündmused põimusid peene koega loomingukangaks, mis veenab vaatajat selles, et graveerimine ja joonistamine kujunesid Wiiralti jaoks ainsaks täieliku vabaduse alaks," nendib Tiina Abel.

Elamusliku ekspositsiooni on kujundanud Urmas Viik.

Autor: Tiina Kolk